Saaremaa võib endas peita ikka uskumatuid üllatusi. Kaarma kandist läbisõidul jäi Sepa külas, Kaarma dolomiidikarjääri lähistel pilk vilksamisi tee naabruses kerkivale kummastavale küngastikule, millel mustavad avad sees. Muidugi tuli peatus teha, et asja lähemalt uurida.
Kummastav, justnagu koobaslinnake on see. Tegelikult maapealsete keldrite kobar. Sarnaseid on meil Kärdlaski palju, kuid säärane kogum on tõeliselt erakordne, Eestis ainus taoline. Kokku kaheksa ruumi, suurim, võlvlaega sepikoda paraku kokku varisenud. Ent selle dolomiitplokkidest varemed mõjusid sootuks eksootiliselt. Nagu killuke Machu Picchut Peruus… Kusjuures ehituslikult võrreldakse neid keldi kultuuri hauakambritega. Nimelt koonduvad seitsme keldri seinad ülespool lähestikku ja on kaetud paekiviplaadist laega.
Keldrid kuulusid Kuigu talu maale ja ehitasid need dolomiiditöösturitest isa Kustav Martinson oma kolme pojaga Karli, Ado ja Peetriga 19. sajandi lõpupoolest kuni
1922. aastani. Keldrid asuvad ühise muldkehandi ümber, luues siiski igaüks oma künkakese, portaalid igasse ilmakaarde avanemas.
Kahjuks kipuvad need keldrid lagunema. Kas võetaks kunagi ette nende kordategemine? Asi vääriks seda väga ja väga. Mu meelest üks Saaremaa ägedaid ehitisi!
Samas stendidega platsi ühes servas asub veider augukivide riit. Nagu Ränirahnude kiviaegsete inimeste televiisorite pood – kargas mulle seal pähe. Tegemist on korstnakivide väljapanekuga. Kohalike meeste aegade jooksul dolomiidist ühes tükis välja tahutud korstnajupid on veelkordne näide, kui suurepärane materjal on ikka Saaremaa dolokivi.
