Konverents „Kuhu tüürid, kutseharidusreform? Kutseharidus väljaspool tõmbekeskusi“ otsis riikliku kutseharidusreformi ja regionaalse vaate ühisosa.
Koalitsioonileppest tulenevalt on ministeerium võtnud käsile kutseõppe reformimise ning selle tulemusena peaks Hiiumaale juba 2026/2027 tekkima uus õppeasutus, kus antaks nii gümnaasiumiharidust kui ka siis kutseharidust nii gümnaasiumi kui ka põhikooli järgselt.
Konverentsil räägiti palju reformi regionaalpoliitilisest vaatenurgast, mille tähtsust rõhutas nii videotervituse saatnud regionaalminister Piret Hartman kui ka kohal viibinud Riigikogu liige ja eelmine minister Madis Kallas.
Haridusministeeriumi asekantsler Renno Veinthal rõhutas nii sõnavõtus kui ka hiljem aruteluringis osaledes, et nende jaoks on reformi fookuses noortele hariduse andmine. Paraku haagitakse reformile külge ka teisi teemasid, näiteks Suuremõisa hoonega seotud küsimused.
Tallinna Ülikooli kutseõppedidaktika nooremlektor Reeli Liivik rõhutas järjepidevuse tähtsust ja tuletas meelde, et lammutada on lihtne. Ta kinnitas, et kultuur ja haridus on omavahel seotud.
Esimeses aruteluringis tõi Hiiumaa Arenduskeskuse juht Liis Lukas välja, et nemad vaatavad kogu saart tervikuna ja vahendas kohaliku ettevõtja arvamust, et kui Suuremõisast peaks kool kaduma, võib ka kohaliku poe pidamine minna keeruliseks.
Renno Veinthal ministeeriumist ütles, et ega ametnikud pole ka robotid ning igaüks on mingi paigaga seotud, kuid reformi fookus peab keskenduma haridusele. „Me kaupluse pärast tõesti muret ei tunne,“ ütles Veinthal ausalt ja toonitas, et hariduse sidumine pidevalt teiste asjadega viib tähelepanu fookuse põhiküsimuselt kõrvale.
Madis Kallas märkis, et kindlasti tuleks teha mõjuanalüüsid, mis näitavad ühe või teise otsuse mõju kohalikule kogukonnale. Küsimusele, et kust jookseb piir, millal regionaalpoliitika läheb sellisel juhtumil liiga kalliks, Kallas öelda ei osanud. Igat juhtumit tuleb vaadata eraldi.
Hiiumaa Ametikooli puhul räägitakse palju hobiõppimisest ning täiskasvanute tasuta õppe lõpetamisest aianduserialal, kuna selle kutsega töötajaid pole uuringute andmeil vaja. Veinthal nentis, et täiskasvanute õpe ei ole halb, kuid on küsimus, millises mahus seda teha.
Rakvere ametikooli direktor Kuno Rooba tõi sõnavõtus välja, et panustada tuleks õpilastele heade oskuste andmisele ning pakkus lahendusena välja vähemalt ühe kutse õpetamise ka gümnaasiumis. Ta tõi näiteks iseenda haridustee, kui keskkoolist sai kaasa veoautojuhi kutse. Rooba tunnistas, et see on talle andnud elus kindlust võimalikel tööotsingutel, aga ka näiteks vabatahtliku päästajana võimaluse aidata kaasa kogukonnas.
Teises aruteluringis tõdes Räpina Aianduskooli juht Kalle Toom, et riigil on vähe kutsekoole, aga väga palju gümnaasiume. Hiiumaa Ametikooli aedniku eriala juhtõpetaja Lylian Lainoja märkis, et kuigi ta tunneb ennast hariduspoliitika ohvrina, ei ole ta muudatuste vastu. Ta ütles, et kui on eesmärgiks võetud Hiiumaa hariduskeskus, siis peab sellega tegelema, aga kas olemasoleva kooli hinnaga?
Ministeeriumi kutseharidusreformi juht Triin Laasi-Õige ütles, et igas maakonnas peab jääma kutseõppe võimalus. Tema sõnul ei maksa oodata, millal tulevad ülevalt käsud ja plaanid, vaid ise tuleb aktiivselt kaasa lüüa. Hiidlastel on Laasi-Õige kinnitusel hea võimalus määrata väga paljuski seda, mis hakkab edaspidi Hiiumaal kutsehariduses toimuma.
Hiiumaa kutsehariduse võimalustest rääkinud aruteluringis tõdes praegune Hiiumaa gümnaasiumi ja ametikooli juht Ivo Eesmaa, et igal juhul peab jääma gümnaasiumi nimi. Praegu on Hiiumaal olemas kõik võimalused peale põhikoolijärgse kutseõppe. Ta ütles, et koolid peaksid võib-olla keskenduma ühele suunale ja pakkus välja, et Hiiumaal võiks olla selleks näiteks keskkonnamajandus. Selle mõtte käis välja ka Toomas Kokovkin.
Mida konverents andis?
Kadi Mustasaar ja Tiina Maiberg, kes osalesid konverentsi korraldamises, tõdevad, et selliseid haridusotsuseid ei saa teha ilma regionaalse analüüsita. Allpool nende koostatud kokkuvõte toimunust.
Konverentsi eesmärk oli näidata, et haridusreforme, antud juhul siis kutseharidusreformi, ei saa läbi viia ühtemoodi mandril ja tõmbekeskustest väljaspool. Samuti teadvustada avalikkusele, et iga nii kaalukas ja kogukonda mõjutav otsus nõuab aega ja põhjalikku analüüsi. Ühiskond on muutumises ja selge on see, et muutuvad nii tööandjate kui ka õppijate vajadused ning meil tuleb ajaga kaasas käia. Ent selle kaasaskäimise juures ei tohi ära unustada eesti vanasõna “üheksa korda mõõda, üks kord lõika“.
Kummaline ja arusaamatu on see, et haridus- ja teadusministeerium (HTM) keskendub väga kitsalt ja väga jäigalt üksnes haridusele ning jätab kõrvale kõik regionaalsed, sotsiaalsed ja kultuuripärandilised aspektid. Ometigi on need kõik omavahel väga tugevalt seotud. Päris mitmes arutelus rõhutati, et Hiiumaa saarelist iseloomu arvestades tuleb näha laiemat pilti ega saa keskenduda ühele kitsale valdkonnale. Selliseid haridusotsuseid ei tohi teha ilma regionaalse mõju analüüsita.
Oluline on see, et tekkis sisuline arutelu ja kõik kinnitasid vajadust koostöös lahendusi leida. HTM-i esindajate sõnul pole miski veel lõplikult otsustatud ja loodame, et ministeerium peab oma sõna ning kuulab kohaliku kogukonna argumente. Samas tuli aruteludes välja, et HTM lähtub reformi tehes ainult OSKA raportist, mingeid muid analüüse pole.
Hiiumaa Ametikoolis antaval haridusel on selge kvaliteedimärk juures, mida kinnitavad viimaste aastate vastuvõtuavalduste numbrid. Kooli maine on väga hea ning huvi kooli vastu suur. Miks soovib HTM lõhkuda seda, mis hästi toimib, sellele me vastust ei saanudki. Loomulikult ei ole Hiiumaa ametikool vastu kutseharidusreformile fookusega põhikoolijärgsed õppijad, aga me ei ole nõus sellega, kuidas seda ellu viiakse – lammutades hästitoimiv olemasolev õppeasutus enne, kui on teada, milline täpselt tuleb uus ja kas sinna ka õppijaid tuleb. Uuendusi saab teha ka olemasolevate valdkondade sees.
Tulid välja vastakad arvamused selle kohta, kas Hiiumaa ametikooli puhul peaks rääkima ainult koolist ja selle sisust ning jätma täiesti kõrvale lossi saatuse või siis ikkagi mitte. Neid kahte teemat ei tohi automaatselt ja jõuga eraldi käsitleda. Tähtis on hoida elu Suuremõisas ja loss avalikus kasutuses.
Vaata konverentsi järgi:
