Vaemla villavabrik on pika ajalooga – 178aastases hoones töötavad 120 aastat vanad masinad ja perekond Valdma kolm põlvkonda hoiab seda töös juba 27. aastat.
Vaemla villavabrikus võib hea õnne korral kohata perekond Valdma kolme põlvkonda korraga. Seal on aastaid tegutsenud Tiiu Valdma (72) ja Jüri Valdma (74), kes 27 aastat tagasi alustasid tööd villavabrikus ja lõid kaubamärgi Hiiu Vill. Nende poeg Mihkel Valdma (43) oli alguses jõudumööda keskkooli õpingute kõrvalt vabrikus abiks. Nüüdseks aga on Mihkel koos abikaasa Kadri Valdmaga (46) ettevõtte vedamise järk-järgult üle võtnud. Suviti aitavad Mihklit ja Kadrit omakorda nende lapsed Regina ja Mattias, kes mõlemad praegu saarelt ära kõrgharidust omandamas. Vaid perefirmaks ei saa Hiiu Villa siiski nimetada, sest ettevõtte palgal on ka viis kudujat ja ketraja.
Naine tahtis lõnga!
Algselt Vaemla mõisa heinaküüniks ehitatud vabrikuhoone oli Eesti vabariigi algusaegadel külapood ja poodniku Aleksander Villmanni eluase. 1950ndatel sai sellest kohaliku tööstuskombinaadi villavabrik. 1987. aastast jäi vabrik koos Poolast toodud villatöötlemismasinatega seisma. Viis aastat hiljem puhusid Tiiu ja Jüri Valdma villavabrikule uuesti hinge sisse.
Kui uurisin, kuidas sündis otsus vabrik taasavada, vastas Jüri Valdma üsna lihtsalt: “Naine tahtis lõnga saada.”
Mihkel Valdma lisas naerdes: “Isa tegi jah emale vaiba kudumise jaoks villavabriku, ainult vabriku kõrvalt ei jõudnud ema enam väga vaipadega tegeleda.”
Nüüd on tekstiilikunstnik Tiiu Valdma ligi aasta vabriku tegemistest eemal olnud ja saab tegeleda oma kire, vaibakudumisega.
“Ta ikka vahel aitab, näiteks tikib, aga igapäevaselt ei ole Tiiu enam nii väga siin sees,” ütles Kadri Valdma. Ja see, mida Tiiu Valdma tikib, on Hiiu Villa tootemärgina tuntud lambakesed.
Praeguseks ongi ettevõtte vedamise üle võtnud Mihkel koos abikaasa Kadriga. Mõlemad on hoopis õppinud fotograafid ja algselt ei plaaninud enne laste suurekskasvamist Tallinnast Hiiumaale naasta. Kuid 14 aastat tagasi, kui Jüri tervis ei lubanud enam nii kõvasti tööd rabada, vajasid vanemad villavabrikus abi. Nii pöörduski perepoeg oma Tartust pärit abikaasa ja väikeste lastega saarele tagasi.
“Regina läks siis teise klassi ja ta võeti avasüli vastu, täpselt samuti oli Mattiasel lasteaias,” meenutas Kadri, et elukohamuutus ei tekitanud vähemalt lastele küll raskusi.
Karupükse ei tee
Hiiu Villa tootevalik on suur, soovi korral saab ennast peaaegu pealaest jalatallani villasesse riietada. “Ainult karupükse me ei tee, kuigi meie käest on küsitud küll,” ütles Kadri naerdes. Tema arvates on karupükste jaoks tänapäeval palju pehmemat materjali kui lambavill.
See, milliseid tooteid kõige rohkem ostetakse, on aastati erinev. Kui mõnda aega tagasi olid müügiedetabeli tipus sussid, siis praegu lähevad hästi kaubaks villased mantlid.
Näiteks kannab ka Evelin Ilves Hiiu Villa mantlit. “Evelin valis meie mantlite seast välja endale meeldiva mudeli ja palus natuke pitsi lisada ja kuduja siis heegeldas mantlile hiiu pitsi juurde,” rääkis Kadri.
Teatud piirini ollaksegi nõus tellijale vastu tulema. Koostöös kudujatega leitakse võimalus kohandada toote pikkust, laiust või vahel värvi lisada, kuid päris oma kavandiga klient tellima tulla siiski ei saa. “See läheks tellijale lihtsalt liiga kulukaks,” selgitas Mihkel, et tootearendus on pikk protsess.
Laadad aitavad talve üle elada
Valdavalt müüakse kaup maha kohapeal ja suvel läheb see paremini, sest siis on saarel palju turiste. “Palju käivad ostmas ka kohalikud ja me oleme neile selle eest väga tänulikud,” sõnas Kadri. Kuna tegemist ei ole masstoodanguga ja käsitööasjad on kõik natuke isemoodi, ei ole Valdmad püüdnud oma kaupa suurte poekettide riiulitele saada. “Mudel võib ju sama olla, aga näiteks värvid varieeruvad ja suured poed tahavad, et kaup oleks ühtemoodi,” selgitas Kadri.
Küll käiakse päris palju laatadel müümas. Sel aastal 23. korda toimuval Tallinna Mardilaadal on Hiiu Vill käinud laada algusest peale ja vahele pole jäänud ükski aasta.
“Vahva on see, et kui sa aastaid ühel ja samal laadal käid, tekkivad mõned püsikliendid, kellest saavad niiöelda teretuttavad ja vahel on isegi meeles, mida ta eelmisel aastal ostis,” rääkis Kadri.
Eelmisel aastal käidi esimest korda Eesti rahva muuseumi jõululaadal, mille teeb eriliseks see, et laat kestab vaid kuus tundi. “Tänu sellele võtavad inimesed ennast kokku ja ostavad kauba ka kiiremini ära,” märkis Kadri.
Aastaid on villatooteid müüdud Soomes. Esimest korda sattusid nad Haminas toimunud sõbralaadale tänu Virolahti ja Hiiumaa sõpruskonnale. “Kui ma õigesti mäletan, siis esimene kord võis olla aastal 1994, Virolahti esindus käis Vaemla villavabrikut külastamas ja siis kutsusid nad meid sinna,” meenutas Jüri.
Helsingi mardilaadal hakkasid nad käima 2005. aastast, ka Turu jõululaadalt leiab Hiiumaa lammaste kasukast tooteid juba aastaid.
Haruldased masinad
Seda, et Poolas Białystokis asunud Anton Wieczoreki metallurgiatehases 1860ndatel toodetud museaalse väärtusega masinad igavesti töötaks, omanikud ei eelda, aga neid säilitada ja töös hoida on plaanis nii kaua kui võimalik.
“Masinad peavad jääma, need ei tohi vanarauda minna,” kinnitas vanaperemees. Sama meelt on ka Mihkel ja Kadri, kes räägivad, et neid masinaid on vaatamas käidud Soomest, Saksamaalt ja Portugalist.
Võimalusel teevad nad külastajatele ka ekskursioone, kuid alati ei leidu selleks aega. “Vahel on lihtsalt tööd nii palju,” rääkis Mihkel, kuid kinnitas, et masinaid vaatama tasub ikka tulla.
Tihti külastavad vabrikut kooliõpilased, sest Eestis ja isegi lähiriikides ei ole just palju töötavaid villavabrikuid, rääkimata niisugustest masinatest, mida Vaemlas näha saab.
“See, et masinad on vanad, annabki neile lisaväärtuse,” kinnitas Kadri Valdma. Ta meenutas, kuidas hiljuti külastas neid isa tütrega ja tütar oli nii vaimustuses, et ütles lahkudes isale: “See on parim koht, kus ma üldse elus käinud olen!”
“Eks see annab endale ka ikka jõudu edasi toimetada, kui keegi nii vaimustuses on,” ütles Kadri.
Turist peab lugu
Vaemla villavabrikust on dokumentaalsaateid tegemas käidud Soomest ja Saksamaalt. See omakorda on hoogustanud turistide külastusi. Näiteks vabriku algusaastail tegi Soome TV Hiiu Villast nii hea loo, et Soome turiste hakkas bussitäite kaupa Hiiumaale tulema just villavabrikut ja selle vanu masinaid uudistama. Sarnane asi juhtus mõni aasta hiljem, kui vabrikust kirjutati artikkel soomlastele mõeldud turismikataloogis. “Soomlased tulid, kataloog oli näpus ja tahtsid meie vanu masinaid näha,” muheles Jüri.
Mihkel meenutas, et sakslased sattusid neist saadet tegema juhuse tahtel. Mare TV tuli tegema filmi jääteest ja nendega kaasas olnud mandri giid, kes oli varem Hiiu Villas käinud, vajas uusi kindaid. “Tulid siit lihtsalt korraks läbi ja võttegrupp sattus meie masinatest nii vaimustusse, et ka meie saime sellesse saatesse,” meenutas Mihkel.
Kohalikud ja välisturistid, hiidlased ja saarlased oskavad lugu pidada vanadest masinatest ja viisist, kuidas Vaemlas kudumeid valmistatakse. Valdmade jaoks aga on tähtis, et nende toodang oleks läbinisti hiiumaine – kohalik vill, töötajad on saarel ja suurem osa toodangust müüakse saarel.
“Me tahame kohalikku lambavilla töödelda, me ei ole huvitatud mandrilt või välismaalt villa ostmisest – tahaks ikka kohalikku au sees pidada,” rõhutas Kadri Valdma.
