Kohvilähkrite rühma kaubamärk

Pool sajandit tantsinud naisrühma Kohvilähkrid kaubamärk on Pühalepa rahvarõivas naine jalgrattal.
Hiiumaa legendaarse kultuuritegelase Daimi Tulbi asutatud naisrühm Kohvilähkrid tähistas tänavu 50. tegevusaastat. Peoks sättisid naised selga punased Pühalepa küüdud, istusid jalgrataste selga ja tegid Kärdla keskväljakul mitu ringi. Siis parkisid rattad keskväljaku haljasalale ja katsid sinnasamasse, suurte punaste ja valgetäpiliste kohvikruuside kõrvale sünnipäevalaua. Jõid kohvi ja sõid kooki ning lehvitasid kõikidele autodele ja bussidele, mis õhtul kella kaheksa-üheksa vahel väljakult läbi sõitsid ja neid signaaliga vastu tervitasid.
“Pühalepa rahvariides naine jalgrattal – see on meie kaubamärk,” kinnitas Kohvilähkrite juhendaja Helle-Mare Kõmmus. “Pühalepa rahvariiet on väga uhke kanda,” lisas Merike Heinsoo.
Niisuguses univormis on neid nähtud väntamas Kärdlast Tubalale ja tagasi neil kordadel kui Tubala vaia naelutatakse. Rahvarõivastes naine Kärdlas on üldse väga meeleolukas vaatepilt ja inimesed reageerivad sellele heldimusega, seda enam kui neid on korraga paarkümmend.
Selgub, et avara ja raske rahvariideseelikuga on täitsa võimalik rattaga sõita ilma et see kodaraisse takerduks. Omaenda raskuse tõttu püsib seelik ilusti paigal, ainult üht serva pidi peab seda käes ja lenksu küljes hoidma.
Nelja tantsurühma naisega üheteistkümnest kohtusime Kärdla kultuurikeskuses, kus on hoiul Kohvilähkrite mahukad fotoalbumid ning hoole ja armastusega alles hoitud kavalehed läbi aastate.
Helle-Mare selgitas, miks nad sünnipäeva tähistasid 2016, mitte 2015. aastal. Asutati naisrühm tegelikult ju 1965. aastal. “Äsja sündinud tantsurühmal ei ole ju midagi veel ette näidata,” ütles ta.
Nii ka Kohvilähkritel, kes aasta õppisid tantse ja esimest korda astusid üles 1966. aasta Hiiumaa rajooni laulupäeval.
Päris algusest pilte ei ole, kõige varasemad on kuskil 70ndatest ja neil olevad naised on enam-vähem kõik ka koju saadud. Daimi Tulp lahkus manalateele 1996. aastal, aga nii mõnigi tollane tantsija on siinmail toimetamas.
Tänuga meenutati nii Daimi Tulpi kui Helve Rakkaselga, kes koolis suurematele tüdrukutele kõva tantsupõhja ladus, nii et täiskasvanute rühmadesse oli kogu aeg tantsijaid lisaks võtta. Aga ka paljusid tantsijaid, kes poole sajandi jooksul rühmast läbi käinud.
Helle-Mare Kõmmus juhendab rühma 1994/1995. hooajast. See tähendab 30 aastat tantsimist selles rühmas. Kui palju tenniseid ja tantsususse tantsijad 50 aastaga on ära kulutanud, ei tea täpselt keegi. Harjutuseelikute üle on siiski arvet peetud – neid on õmmeldud neli varianti. Tantsurühmal on ka oma, kohvikannudega kaunistatud lipp, mis korra kaduma läinud ja nüüd jälle omal kohal tagasi.
Ille Savioja meenutas nõukogudeaega, kui tantsiti vennalike rahvaste tantse ja (võlts)kostüüme-parukaid oli palju. Nüüd kantakse ehtsaid Pühalepa rahvarõivaid ja tantsitakse eestimaiseid tantse.
Tantsima toob naisi rõõm liikumisest ja heast seltskonnast. Tantsupeol osalemise kogemuse võttis Merike Heinsoo kokku nii: “On kirjeldamatult tore tunne ja alati on natuke kahju kui pidu läbi saab. Olen üks täpike viie tuhandest tantsijast – see on tore tunne.”