MTÜ KÄRDLA KOHVIKUTEPÄEV Joojat ergutab kohviubades sisalduv kofeiin (0,6–2,7%). Kofeiini sisaldav “oavesi” värskendab inimest. Selles ongi kohvi kui naudinguaine saladus. Kohvijoomise harjumusest on inimesel raske loobuda.
Valgustussajandi jooksul laienes “kohvihullus” pidevalt. Kohv muutus mitmel pool rahvajoogiks. Juba Ludwig Formey rõhutas 1796. aastal, et Berliinis joob igaüks kerjusest suursuguste aristokraatideni vähemalt ühe korra päevas kohvi. Hamburgi lihttöölinegi pidas kohvist lugu, juues 1800. aastal kohvi vähemalt kaks korda päevas. Oli ka neid, kes lausa kuritarvitasid kohvi, juues seda mitu korda päevas piima ja suhkruga ning süües kõrvale väikseid kringleid (Prezel).
Kohv liikus Araabia aladelt Egiptusse, Pärsiasse ja Türki. Tähtsaim kohvi ekspordisadam oli Jeemenis asuv Mokha (al-Mukha), kust laevad vedasid seda kaupa Konstantinoopolisse, kus esimene kohvik avati juba 1554. aastal.
Paavst Clemens VII õnnistas selle “paganliku joogi“ 1600. aastal. Roomast lähtuvalt vallutas see naudingu-aine Euroopa. Vanal Mandril teati kohvi olemasolust juba 11. sajandil, ent alles 16. sajandi teisel poolel hakkasid kaupmehed ja diplomaadid vedama kohvi Euroopasse. 17. sajandi lõpuks tundis seda ainet kogu Euroopa, kaasa arvatud Tallinn.
Kohvikaubanduse oluline vahejaam ja laolinn oli Veneetsia, kus 1624. või 1625. aastal avati Euroopa esimene kohvik Caffé Florian. 1763. aastal oli Veneetsias juba 200 kohvikut (!). Prantsusmaale jõudis kohv u 1640. aastal. 1671. aastal avas uksed esimene kohvik Marseille’s. Järgmisel aastal tegi Pariisis püstijala-kohvibaari uksed lahti armeenlane Haturian. Pärast seda tekkis Pariisis kohvikuid nagu seeni peale vihma. Inglismaal avati esimene kohvik 1650. aastal Oxfordi ülikooli territooriumil, kohviku omanik oli Türgist pärit juut Jacob. Järgnes Amsterdam 1663. aastal. Viinis nagu Pariisiski aitas esimese kohviku avamisele kaasa Türgi saatkond. Kohvik avati 1665. aastal ja selle nimeks sai Blaue Flasche. (Sinine Pudel) Teistel andmetel avati esimene kohvik seal 1683. aastal.
Saksamaal sai kohvikukultuur alguse 1673. aastal Bremenis. 1677. aastal avati kohvik sadamalinnas Hamburgis, mida külastasid peamiselt inglise meremehed. Kohvist kujunes koguni Danzigi spetsiaalsus. 1634. aastal imporditi sinna kohviube 12 758 grivna eest, mille väärtus ulatus 70 kg hõbedani. 1717. aastal töid laevad Danzigisse 2,7 tonni kohviube, 1745. aastal juba 95,5 tonni seda väärtuslikku kaupa. Võrdluseks, terve Taani importis 1733. aastal vaid 6 tonni. Rekordi lõi aga Holland, importides 1725. aastal 1300 tonni kohvi. Samal ajal kasvas ka Danzigi import. 1780. aastal toodi sisse 870 tonni kohviube, sellest kolmandik müüdi sisemaale ja 600 tonni tarbisid linlased ise. Danzigi elanike arv oli u 50 000 inimest, kellest osa lapsi ja vanureid. Täiskasvanud linlane tarbis aastas 18 kg kohvi, tänapäeval on see näitaja vaid 4 kg elaniku kohta.
Taanlased õppisid kohvi tundma esimest korda 1665. aastal. Rootsi jõudis kohv 1674. aastal, nii siis kui ka 1685. aastal on seda märgitud Göteborgi tollipaberites. Sel ajal oli kohv Rootsis, nagu ka enamikus teistes Euroopa riikides, illegaalne kaup, ent 18. sajandi alguses sai ta moeasjaks. 1728. aastaks oli Stockholmis tosinkond kohvikut.
Soomes levis kohv jõudsalt peale Rootsi kuninga Karl XII Türgi-külastust. VanaSoome alale levis kohv ka Peterburist. 1751. aastal oli Soomes juba viis kohvituba. Esimene kohvik tekkis 18. sajandi keskel Turus, täpne aasta pole teada. Kohvi müüdi seal koos saiakestega. Turus sai esimesena kondiitriõigused Zachrias Halling (Zacharias Hallingin konditoria) 1760. aastal. 18. sajandi lõpul tegutses Turus üheaegselt 4–5 kohvikut. Neist kuulsaim oli Tammelini kohvik (Tammeelins Cafehus), kus võis lugeda ka ajalehti ja osta pääsmeid Musikaliska Sällskapeti kontseritele.
Helsingisse tulid kohvikeetjad 1760. aastatel. Esimesed kohvikud rajasid Šveitsi ärimehed, neist tuntuim oli Christian Menn. Ent kohvijoomise komme süvenes, rohkem küll linnades kui maal. 1750. aastal olevat ühe kaasaegse sõnade järgi olnud Helsingi elanike seas kokku 116 tee- ja 130 kohvijoojat. Tasapisi muutus olukord kohvi kasuks. Soome suurimasse kaubalinna Turusse imporditi 1753. aastal vaid 75 naela kohvi, kuid järgmisel aastal tervelt 656 naela ja 1781. aastal plahvatuslikult 49 363 naela!
Vaadeldava sajandi teisel poolel oli Rootsi riigis kokku 2100 restorani, õlletuba ja kohvikut ehk üks 79 elaniku kohta. Rööbiti kohvi levikuga Soomes kasvas ka vastuseis sellele. Levis arvamus, et kohv võtab une ära, paneb südame põksuma, vähendab söögiisu jne. Arstid väitsid, et kohv vähendab suguvõimet, mis mõjub iibele halvasti. Tõstatati koguni kohvikeelu küsimus. 1. jaanuaril 1767 keelatigi kogu riigis kohv, šokolaad, arrak, punš, mõned veinid ja magustoidud. Kokku anti Rootsis valgustussajandil välja tervelt kolm kohvi keelavat edikti. Ent aeg andis arutust. Nähti ja saadi aru, et kohvijoomist pole võimalik ära keelata. Lokkas kohvi salakaubavedu ja riigil jäid suured tollimaksud saamata. Seetõttu aastail 1769–1770 see rumal seadus tühistati ja kohvi võidukäik jätkus ka Soomes.
1700. aasta paiku oli kohv kõrgkihtides kindlalt omaks võetud. Kuid mitte ainult linnade ülemkihid, vaid ka kesk- ja alamkihid jõid kohvi. Tuntud tarbimisajaloo uurija Roman Sandgruber on rõhutanud, et kohvitarbimine vähendas alkoholipruukimist kogu linnaühiskonnas. Ta on väitnud: “Kartoffel, Branntwein und Kaffee wurden so zur klassischen Dreiheit des Pauperismus.”
Senise teabe põhjal avati Tallinnas esimene kohvik 1702. aastal. Selle omanik oli Tallinna Linnaarhiivi andmeil saragossalane Alphonso Tellado Carvallido. Kohviku asukohta ega nime pole seni suudetud välja selgitada. 1774. aastal avati Tallinnas Kuninga tänaval kohvik Stadt Hamburg. Kohvile ja teele lisaks oli siin võimalus nautida kohapeal kondiitritooteid või siis neid kaasa osta. Voldemar Milleri järgi korraldati kohviõhtuid ka kodanike kodudes.
Meie teadmised Tallinna kohvikultuurist on veel napid. Meil pole seni veel uuritud kohvi impordi mahtu, mis teeb võimatuks ka kohvi tarbimise täpsema võrdluse teiste Läänemere-äärsete niisama suurte linnadega. Jääb vaid võimalus kirjeldada varandusinventarides säilinud informatsiooni põhjal mõningal määral kaupmeeste, käsitööliste ja literaatide kodudes leidunud kohviinventari.
Kohvinõud olevat tulnud Euroopas kõigepealt kasutusele alles 17. sajandi lõpul Inglismaal. 18. sajandi Tallinnas märkas Lauri Suurmaa esimest plekist kohvikannu ühes 1722. aasta varandusloendis.
Kindlasti oli neid siinkandis olemas veelgi varem. Messingist kohvikann oli kasutusel juba 1732. aastal ja kohviveski 1731. aastal. 15.05.1755 koostatud gildivanem Joachim Gregori varanduse loetelus on kirjas Eine Caffé Kanne mit dem Höltzern Grif 53 Loth ¼. 24. mail 1764 surnud suurkaupmees Hermann Clayhillsi muljetavaldava varanduse hulgas leidus Eine silberne Coffee-Kanne mit 3 Hahnen und einen eingeätzten Buchstaben H. C., wiegt 117¼ loth ja lisaks veel mitmesuguseid muid kannusid, suhkrutange ja toose ning ka Ein Prasentier Teller mit einem Fuß, wiegt 48½ loth.
Üllatav kohvikeetmis- või -serveerimisnõu oli kolme kraaniga kohvikann. Selliseid omapäraseid kohvikanne võis Tallinna jõukama rahva kodudes olla rohkemgi. 24. septembril 1768 lahkunud kaupmehe Carl Nicolaus Vogti inventaris on registreeritud üks kohvimasin ja -kann. Serveerimislaud on üldiselt inventarides vähe-esinev mööbliese.
Ka käsitööliste kodudes joodi meelsasti kohvi. Seda tõendavad taas säilinud inventarid. Kondiiter Peter Kliesendorffi 24.07.1762 koostatud inventarist loeme, et tal oli üks messingist kohvikann ja taas oli see kolme kraaniga. Klaasseppade tsunfti vanema Gottfried Michalowsky inventaris (koostatud 18.12.1783) on märgitud 1 Coffe Kanne mit 3 Hahnen ja lisaks veel üks vilega kohvikann ning väike koorekann ja suhkrutoos. Pärnu raehärra Jacob von Bippeni 21. septembril 1784 koostatud inventaris on kirjas 1 kupferne Kaffe-Keßel, 1 Caffee Mühle ja ka coffebrenner. Pärnu kondiitri Johann Heinrich Hesse (inventar 7.07.1797) pere kasutas kollasest fajansist kohvikannu, millel puudus tekkel.
Sotsiaal- ja kultuuriajaloo vaatevinklist polegi vahest jookidel nii suur tähtsus kui just kohvikutel, kus toimus linnaühiskonna liikmete elav suhtlus. Seal arutleti ja vahetati informatsiooni päevasündmuste, poliitika ja kirjanduse teemadel ning aeti äriasju. Kohalik ajakirjandus tekkis alles sajandi lõpupoole.
Seega võib oletada, et kohvijoomis- ja kohvikukultuur jõudis Eesti linnadesse paar-kümmend aastat hiljem kui Lääne-Euroopa omadesse. See ajaline vahe pole eriti suur. Ei ole ka välistatud, et edasise uurimistöö tulemusena muutub Eesti ala esimese kohviku asutamise aasta varasemaks, olgu see siis Tallinnas, Tartus, Pärnus või Narvas. Ent ärgem unustagem, et siiski tähtsaim jook oli ka 18. sajandil Tallinnas loomulikult vesi, millest keedeti ka teed. Saadaval oli veel Niederseltersi allikast pärit mineraalvesi selters, nagu selgub linnakirurg Andreas Arnold Christoph Ritteri inventarist (4.06.1767), kust loeme: 4 stk. Seltzer Waßer-Krüge.
Prof Raimo Pullat
