Ekraanikuva Enefit Green teeb oma ettevalmistavaid tegevusi vee erikasutusloa menetluse raames ja siin õiguslikku vastuolu ei ole. Mereala planeering ja vee erikasutusloa menetlus on kaks eraldi õiguslikku protsessi, mis võivad toimuda paralleelselt. Alles ehitusluba on see punkt, kus need kaks protsessi kokku saavad, sest ehitusloa andmine eeldab, et ala on tuuleenergeetika arendamise jaoks kinnitatud. See on risk, mille arendaja võtab, et protsessiga edasi minna.
Kui keskkonnamõjude hindamise programm kinnitati, siis olid plaanis palju väiksemad tuulikud. Kas mõjude hindamine arvestab võimsamate tuulikutega?
Praegu ongi käimas suuremate ehk 15- ja 20megavatiste tuulikute võimalike mõjude analüüs ja modelleerimine ning eksperthinnangute kogumine. Need andmed lisatakse keskkonnamõjude hindamise aruandesse.
Minimaalne tuulepargi lubatud kaugus rannast 12 km tuleneb Pärnu maakonna planeeringust, kus leiti häiringu osas inimestega kompromiss, aga see põhines 80 meetri kõrgustel tuulikutel. Kõrgemate tuulikute puhul peaks see minimaalne kaugus olema suurem?
Hiiu meretuulepargi planeeritud alade puhul on esimesed tuulikud laevateede tõttu rannikust kaugemal kui 12 kilomeetrit. Enam põhja poole pole selles piirkonnas ka võimalik parki viia, sest edasi on rahvusvaheline veeliiklusala ja sealt edasi jõuame Eesti majandusvööndist välja rahvusvahelistesse vetesse.
Millised on pargi rajamisega koos tekkivad võimalikud koostööpunktid õppetegevusega ja näiteks mehhaanika eriala arendamisega?
Meretuulepark kindlasti vajab hooldusbaasi ja inimesi, kes on õppinud meretuulepargi tingimustes töötama. Tegemist on kindlasti tasuva tööga, mis eeldab mehhaanikateadmisi ja
valmisolekut töötada välitingimustes. Siin on võimalikud kaks suunda. Üks on see, et tuulikutootja ise koolitab vastavalt oma tuulikutüübile välja hooldajad. Teine suund, millega oleme töötanud, on see, et arendajad koos tuuleenergia assotsiatsiooniga otsivad võimalust avada tuuleenergeetika õppekava mõnes Eesti kutsekoolis. Praegu käivad aktiivsemad läbirääkimised kolme-nelja kooliga, kes varasemas faasis ilmutasid valmisolekut see õppesuund tulevikus välja arendada. Tuuleenergia Assotsiatsiooni andmetel Hiiumaa ametikool tuuleenergeetika õppesuuna puhul perspektiivi ei näinud.
Mis saab Hiiumaa ja arendaja vahel sõlmitud koostöölepingust? Kas see kehtib?
See leping kehtib, kuid on mõistlik läbi arutada, mis on lepingus jätkuvalt aktuaalsed punktid ja mida tasub muuta. Kuna arenduse protsess pole kaugeltki läinud ootuspäraselt ja me ei prognoosi tootmise algust enne 2030, siis ei ole ka nende kokkulepete uuendamisega praegu olnud kiire.
Kas Enefit Greeni prospektis kajastatakse koostöölepingus võetud kohustusi sh eelisaktsiate küsimust?
Enefit Greeni prospektis on Hiiu meretuulepark välja toodud kavandatava pikaajalise mereprojektina. Tegemist on alles varajases arendusstaadiumis oleva projektiga ning selliste projektide kohta avaldati prospektis ainult üldine info.
Maailm on muutunud ja kõik on aru saanud, et tuuleenergiat on vaja. Aga kui palju on seda vaja ja kas võib tekkida ülepakkumine?
Praegu ei ole maailm, Euroopa ega Eesti seal, et taastuvenergiat oleks saamas liiga palju. Kõik riigid pingutavad selle nimel, et oma elektrivajadus süsinikuneutraalselt katta. Samuti arendatakse salvestuslahendusi aegadeks, kui tuuleenergiat ei ole võtta nii palju, kui elektrit tarbitakse.
Milline on salvestusseadmete reaalne perspektiiv, kui nt vesiniku kasutegur on 20–30% juures?
Salvestuslahendused ei ole praegu kindlasti ideaalsed, aga see on kiirelt arenev valdkond. Oluline on siiski tähele panna, et kui me tahame kliimamuutust pidurdada ja süsinikuneutraalsele elukorraldusele üle minna, siis ideaalseid lahendusi ei olegi. Kõik rohepöörde tegevused on juhitud süsinikujalajälje vähendamise vajadusest. Vesiniku kasutegur ei pruugi olla nii suur, aga oluline võit tuleb sellest, et süsinikku paiskame õhku vähem.
Miks on pargi suurus just 1100 MW? Kas võiks olla alternatiiv planeerida väiksema toodanguga park, mille häiring on samuti väiksem?
Merepargi rajamine ei ole nii paindlik protsess kui maismaal, kus saab panna 5 tuulikut või 12 või 7. Päris üksikuid tuulikuid pole mõtet avamerele rajada, sest merre peab pargi rajamine olema ratsionaalne ja tasuv, et ka sealt saadava elektri hind oleks tarbijale vastuvõetav. See kulu, mida pargi rajamine nõuab, on päris suur ja alla gigavatisele pargile on väga raske leida investorit.
Teistes riikides on nii suured tuulepargid tihti ka 75 kilomeetri kaugusel rannikust. Miks Eestis on need rannikule nii lähedal?
Tuuleparki võib ehitada nii lähemale kui kaugemale ja mõlemast on tegelikult näited maailmast ka võtta. Eesti jaoks määrab võimaliku kauguse meie mereala enda ulatus, aga väga palju ka hind, sest kaugemale ehitada on alati kallim. Pole mõtet rajada elektrijaama, millest tulev elekter ei ole tarbijale taskukohane.
Kas võiks analüüsida ka teisi tuulikutüüpe, mitte ainult kõrgust?
Praegu on Eesti jaoks ikkagi kõige reaalsem vundamendil põhinev n-ö traditsiooniline tuulikutüüp. Lahendusi on maailmas erinevaid, aga paljudes kohtades ei ole ka selliseid tingimusi nagu siin ja peabki kasutama erilahendusi, mis paraku on ka kallimad nii tootmise kui ka paigaldamise vaates.
Milline on tuuleparkide enda ökoloogline jalajälg?
Selle kohta oleks vaja lihtsas keeles viidatud materjali.Erinevate elektri tootmisviiside süsinikujalajälge on põhjalikult uuritud ja uuringute tulemused näitavad, et tuuleenergia jalajälg on üks kõige väiksemaid. Kõige suurema süsiniku koormusega on tuuliku enda valmistamine ja paigaldamine, kuid tootjad pingutavad selle nimel, et võimalikult suur osa nendest materjalidest oleks taaskasutatav. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni analüüsi järgi on kogu elektrijaama elutsüklit arvesse võttes kivisöest toodetud elektri CO2 jalajälg u 900 grammi toodetud elektrienergia kWh kohta, betoonvundamendiga meretuulepargi puhul on see keskmiselt 12 grammi. See vahe on ligi 80kordne.
Allikas: Hiiumaa vald
