Huvitav lugu, et kogumine on inimeseloomal kõvaste veres. Muutku kogutakse koguse aeg kõikvõimalikkusi asjasi. Paljud armastavad sõprasi koguda. Arvutis on tal neid kohe tuhandete viisi, keda aga oma ihusilmaga pole kordagi näind. Mõnele meeldib vastuoksa hoopiski vaenlasi koguda. Mõni kogub koguniste tuliseid süsisid pia piale, nigust üteldakse.
Markide kogumine on tiada tuntud. Erite nõuka aja lõpus ja uue eesti aja alguses kogusivad paljud õlle purkisi, isegist siltisi ja korkisi. Ja kommipabereid, erite väljamaa omasid, koguti ka. Kui ma ise Pätsu ajal lapse naga olin, siis üritasin kah kommi pabereid koguda, a’ see oli keeruline tegevus, sest kesse siis maa lapsele naljalt kommi ostis. Üks hia komm oli Tilk Piima. Jajah, see kauge lapsepõli…
Hilisemas elus olen mina põhiliselt raha üritand koguda, a’ sellest pole miskit välja tuld, sest et alatasa kulus tema ära. Alles kui rahareformid on, siis jääb natust vana puru järele. Mul kuskil raamatu vahel on mõni rubla ja kroon ja vaskpotis hulk kopikuid ja eesti sente.
A’ jah, igast asjasi on võimalik koguda. Mu töökaaslane mandre päevilt näituseks kogus armukesi, a’ ma’i hakka siinkohal üksik asjadesse laskuma.
Nüütsel ajal on moodi läind taimesi koguda ja neist tehakse aedasid, misukeste kõrval isegist vanaste parunite omad oleks kahvatand.
Ahjaa, raamatuid kogusime me eidega kunagi ka. A’ siis sai üks riiul täis, ja siis teine ja kolmas, ja kuna rohkem riiulitele ruumi pold, lõpetasime ära. Tänapäeval ilmub igast ahvatlevaid raamatuid mis kubiseb, a’ kus nende soetamiseks see ruum ja raha. Ma käin parem raamatu kogus.
A’ nüüd vanast piast leitsin ma siiski uue kogumise objekti. Või noh, kaua naabrumees mind nendega varustab. Ma hakkasin nimelt suitsu pakkisi koguma. Eide meelest mudugist täieste loll pahna kogumine. Eks nad või ruumi jah võtma hakata. A’ kui pildid pialt ära lõigata, siis ei võta miskit ruumi.
Noh, siin oli juba mõnda aega juttu, et suitsu pakkidele tulevad õudsed koledad pildid, mis suitsetajal südame pahaks ja meeled hirmu täis ajavad. A’ siis kui need pildid nüüd tulivad, pole ültse nii hirmus. Üks pilt on isegist naljakas. Kus see komöödjalise näoga naesterahvas punast tomati kastet tasku rätikusse niiütelda sülitab. No ja need näost sinakaks võõbatud niiütelda laibad? Või surnud imik? See viimane on küll masendav vaadata, a’ siis mõtled, et see on ju lihtsalt lavastus, nigust teleka pilt. Või mida arvata nigust gangreenist mustaks tõmbund varbast? Kopsuoperatsjoonil oli miskit punast ja musta, millest hiaste aru ei saand. Suits pidada kopsu mustaks küll tegema.
A’ see katkise hamba pilt on irvitus vaese inimese üle, kel pole raha hamba arstile maksta. Tõeste, nigust on arutatud, piaks siuksed pildid siis ju ka suhkru kottide ja kommi pakkide pial olema. Isegist leiva pial, sest et isegist sinna kohe südamest suhkurt sisse uhatakse.
Ma ise jätsin tossamise juba ammu maha. Tervise pärast ja ega ikka ei taht riigile aksiisisi plekkida kah. Riik on väga maias aksiiside koguja. A’ kui kõik korraga selle tossamise pahe maha jätavad, siis on ju riigi raha kotis paras auk? Siis tehtaks kohe kindlaste magusa maks. Ja võibolla rasva maks ja… A’ kui rahvas kolektiivselt jonnima hakkaks ja suhkurt ja rasva ´ain’t väheke hakkaks sööma? No ei riik hätta jääks. Näituseks võiks vabalt roheluse maksu kehtestada. Selle eest, et sul akna taga puu kasvab, mis sulle õhku toodab. Maainimesed, kel võibolla iga akna all puu kasvab, maksaksivad mudugist rohkem, a’ või see riiki huvitaks. Piaasi on maksu koguda. Ja rahvas maksab ja kogub vaikselt sappi. Kirub isekeskis, a’ hulgakesi kokku ei kogune, et meelt avaldada. Üks tasane maa ja tasane rahvas…
JUSS KIRSSMANN
