Torsholma kultuurmaastikul meenus miskipärast Abruka. Võibolla teedevõrgus ja majade asetuses oli midagi sarnast. No ja lehtpuud kah – saared-vahtrad hoovides.
Kuid muidugi oli siin mõndagi teistmoodi: mustade-valgete lammastega kirjatud rohumaa taga paistsid rootsipunased majad, ka kohalikus stiilis punaseks võõbatud pukktuulik ning teisal kummus üles mustjas amfiboliitkalju.
Siin ristmiku lähistel asub pood. Olin netist enne reisi uurinud ja vaadanud: K-extra toidupood. Lähemale jõudes kiskus asi imelikuks. Astusin sisse. Raudjublakad ja-kärakad riiulitel, rauda, palju rauda kõikjal. Aga kus on siis toiduained?
Omanik, 70ndates Einar kinnitas mu kahtlusi: “No foof, only steel.” Ehk siis ei miskit toitu, ainult teras. Terve saare peale üksainus pood ja seegi sootuks rauakauplus?! Toidupood Torsholmal küll oli, aga pandi paari aasta eest kinni – nagu hiljem kohalikelt teada sain. Nüüd asub lähim, kogu saartevalla peale ainus toidukauplus 8 versta kaugusel Brändöl. Kõik mu plaanid näisid kokku kukkuvat. Olin lootused siinsele poele pannud, et siis Torsholmal mitu päeva ringi käia, seda saart põhjalikult tundma õppida. Mu proviant oli otsakorral. Juba täna olnuks vaja Brändöle jõuda. Sinna saarele ei plaaninud ma sel reisil üldsegi minna. Aga nüüd olud sundisid. Kuis aga Brändöle pääseda? Saartevaldade ühistransport toimib vaid ettehelistamisel. Mul polnud moblat. Koolilapsi vedav takso vilksas taamal. Einar soovitas minna teeotsa selle naasmist ootama. Ja kui ei näkka, saan temaga kell neli Brändöle – ta ise elab sealt veel viisteist versta edasi Fiskö nimelisel saarel (saared on omavahel maanteede ja sildadega ühendatud).
Ei jõudnud ma takso naasmist ära oodata, ei aidanud ka autode hääletamine. Kõmpisin tagasi rauapoe juurde. Einar pani oma poe lukku ja… Tjah, esialgu paistis, et ma ei mahu kõige oma suure seljakotiga teps autosse sisse. Sest seal kubises igat sorti raudsest kolist. Neid asus ta siis ümber paigutama, ise sekka rahulolevalt tähendades: “On hea, kui sul on palju asju.” Ta paistab asju tõesti armastavat. Pood tuubil kraami täis, värki jagub väljapoolegi, üle tee mahajäetud bensuka ja suure kaarhalli vahel oli kah igat masti turritavat rauavärki.
Teekond Brändöle oli kuis nüüd öeldagi – rikkalik. Meeletu tihe saarestikupudru-mudru. Nõnda tiheda saarestiku väinasoppides kipub aga võimust võtma pilliroog. Kaks kiilast peanuppu kulges teepervel, küllap kalastajad. “Näe, soomlased,” osutas Einar. Miskipärast tundus ses viites, et ta soomlastest just kõige rohkem ei pidanud.
Brändö saarele pääses üle väina viivat kitsast puusilda mööda. Mis kaunid kaljumaastikud! Neid kavatsesin ma tagasi kaema tulla, aga esialgu oli peaeesmärk poodi jõuda. Seal Finviki lahe ääres see seisabki, kõrval veepiiril
kahisemas rooväli. Einar küsis, et kas Fisköni ei taha temaga välja? Oh, parem mitte, kuis sealt kaugelt pärast tagasi pääseks…
“Tack så mycket!” tänasin. Hea, et niigipalju rootsi keelt pagasis.
Poes ostsin muuseas rammusa piparkoogikeeksi ja mugisin kaljul saarepuude all selle suure näljaga kohe ära. Ja näe, mis tore, poe seina küljes on kraan, kust tasuta joogivett saab nii palju kui kulub. Siia saarele jään ma kohe mitmeks päevaks! – otsustasin sealsamas. Ja ei pidanud kahetsema. Brändö on õige huvitav saar, nagu hiljem selgus.
