Kuuliaukudega altarimaal, kullatud lühtrid, imetehnoloogiaga tehtud 10meetrised augud sammaste sees ja pärnakoorest lisakatus oreli kohal – homsel jõulukontserdil saab näha mõnda neist.
Kolmapäeval oli Kärdla kirikus ametis Janika Orav, kes pani paika viimast puhastatud seinalühtrit. Rein Jürimäe sättis midagi altaripõrandal. Töömehed kandsid tööriistu ja tellinguid välja. Kõigil oli kiire, sest punkt kell üks pidi saabuma koristajafirma ja põrandapesuks tuli uhiuued paekivipõrandad neile üle anda.
Juba oli kohal uhke kontsertklaver ja paigas 1889. aastal valminud altarimaal “Kristus ristil”. Maali restaureeris Malle-Reet Heidelberg OÜst Mallereet.
SA Kärdla Kiriku nõukogu liige Enn Kunila rääkis, et tööde käigus avastas restaureerija altarimaali seest kuuliaugud: “Keegi oli altarimaali tulistanud ja selle sees oli seitse kuuliauku.” Kunila ütles, et restaureerimise käigus leiti ka osa kuule.
Maal puhastati, tasandati selle deformatsioonid ja paigati kuuliaugud, restaureeritud maal lakiti, korda tehti ka selle alus- ja välisraam. Selleks tööks kulus paar nädalat.
Kärdla kiriku varanduse hulka kuuluvad muuhulgas ka neli suurt kroonlühtrit kokku 92 tulega ja kaks väiksemat seinalühtrit. Kõik need 19. sajandist pärit kroonlühtrid on nüüd läikima löödud ja restaureerimise käigus selgus, et erinevalt varasemast teadmisest avastati, et need on kullatud.
Kroonlühtrite lühtriosa restaureeris AS KAR-Grupp. Kiriku restaureerimistöid juhatanud kogudusevanem Tiit Harjak ütles, et see on Eestis ainuke firma, mis selliseid töid teeb.
Väiksemad seinalühtrid ja kroonlühtrite rippkonstruktsiooni aga restaureeris Janika Orav OÜst Mööbliorav.
Janika alustas oma ettevõttega 2013. aastal õppinud mööblirestauraatorina, nüüdseks on tal ka muinsuskaitseliste
kultuuriväärtuste restaureerija litsents. Seega on ta saarel üks väheseid, kel selline paber olemas. “Sain selle litsentsi oma portfoolio põhjal ja mind on õpetanud ka Dan Lukas,” rääkis Orav, et sama litsents on ka muinsuskaitseameti nõunikul Dan Lukasel.
Lisaks puhastatud lühtritele korrastas Janika kiriku siseuksed ja töötles need vanaaegses aaderdamistehnikas. Altaripiirdega seisab see töö veel ees.
See, mis Janikat restauraatoritöö juures vaimustab, on see, et iga asja kallal on vaja nuputada: “See ei ole ala, kus sa saad valmiskomplekti, sest ükski asi ei ole teisega samasugune ja on vaja loomingulist mõtlemist, oskust mõelda teistpidi ja tagurpidi, laialt ja detailselt, luua seoseid – see on hästi mõnus selle töö juures.”
OÜ Haasoja töötaja Rein Jürimäe jaoks oli suurim üllatus… augud! Aastatel 1861–1863 ehitatud kiriku katust toetavad 10 meetri pikkused puidust sambad. Iga samba sisse on pikkupidi puuritud umbes 8–10sentimeetrise läbimõõduga auk.
“Millise tehnoloogiaga suudeti tollal puurida nii jäme auk selle kümnemeetrise männipalgi sisse?” on küsimus, millele keegi vastata ei oska. “Ma arvan, et tänapäevase tehnoloogiaga see on võimalik, aga tollal…,” arutles ta.
Imestust äratas ka oreli kohale tehtud pärnakoorest aluskatus. Aluskatuseid tehakse küll, aga miks selline arhailine lahendus?
Harjak pakkus, et ehk on see lisatud akustika parandamiseks, aga võib-olla ka niiskuse eemalhoidmiseks ja lisakaitseks. “Ei Hiiumaa muinsuskaitsenõunik Katrin Koit ega Karin Kirtsi, kes selle ehitusega seotud on, ega ka Dan Lukas ei oska öelda, et kusagil mujal oleks niisugust olnud,” nentis Tiit Harjak.
