Eestlased on nõukogudeajal oma vaiksel vastupanul püüdnud punamonumente naeruvääristada, näiteks neid ümber nimetades. Kõik me teame ju Tallinnas asuvat monumenti “Hei, takso, pea kinni, mu mees on täitsa purjus!”. Hiidlased nimetasid oma punamonumendi Kivi-Jüriks ja üks Hiiumaa poiss värvis korra ta silmad valgeks. Harva, kui juleti midagi enamat ette võtta, sest karistused olid karmid. Ajad olid juba muutunud, kui Kuressaares viidi Viktor Kingissepa monumendi juurde silt “Hakka astuma, Viktor” ja paar kalosse.
Eesti iseseisvuse taastamise järel oleme punamonumente teisaldanud küll. Osa, eriti need, mis seotud sõjahaudadega, paika jätnud. Sel, et nõukogude väed ei matnud oma hukkunud sõdureid mitte kalmistutele, vaid nii-öelda küla keskele ja meid harjutati neid okupantide loodud pidupäevadel kummardamas käima, oli selge ideoloogiline kaalutlus.
Praeguseks on ajad muutunud nii oluliselt, et punamonumentide teema on jälle päevakorral.
Venemaa sõda iseseisva Ukraina riigi vastu on avanud ka meie ühiskonna hingehaavad ja see, mida nõukogude võim meie ja meie riigiga tegi, tuleb meelde. Jah, me peame monumente teisaldama mõistlikult ja tasakaalukalt ning aru pidades, aga me ei tohi unustada, et Hiiumaa 1941. aasta kaitselahingute “kangelased” olid needsamad, kes tapsid saarel poolsada inimest.
Näiteks Kõpus langesid punaterrori ohvriks Karl Rõhu, Oskar Teng, Villem Rõmmel, Aarne Raagnurm, Arno Küttim ja Selma Lauri. Tapeti ka mitu Ristna väeosa sõdurit, kes olid plaaninud end saksa sõjaväe kätte anda ja kelle üks kaaslastest reetis. Kaleste küla mees Endel Ulla oli tollal laps ja mäletab, kuidas neid püssimeeste vahel viidi, käed okastraadiga selja taha seotud. Üks neist oli väikese poisi vastu lahke olnud madrus Ivan, kelle fotod ta hiljem väeosa põrandalt üles korjas.
29. juuli 2022
