Helilooja Tõnu Kõrvits valis kolmest kontserdist koosneva turnee üheks toimumiskohaks Kärdla Püha Ristija Johannese kiriku, kus keelpillikvartett FourEst esitas ka autori uusima teose “Point Nemo”.
“Väga hästi kõlab muusika siin kirikus,” sõnas kuulajana publiku seas istunud helilooja peale kontserti. Kas see on puidust lagi või midagi muud, aga kiriku hea akustika aitab palju ilusale kõlale kaasa ja helilooja oli rahul, et Kärdlasse esinema tuldi. Võrreldes eelmisel päeval Tartus Jaani kirikus toimunud kontserdiga läks autori sõnul Kärdlas kõik kiiremas tempos ja ta arvas, et küllap olid muusikud siin rohkem elevil ja Tartus pigem mõtlikumas meeleolus. Vahe kahe kontserdi pikkuse vahel olevat olnud ligikaudu kümme minutit. “Eks kõik kohad ongi isemoodi ja neid tegureid, mis mõju avaldavad, on väga palju,” oli tal seletus olemas. Pealegi ütles ta, et ongi tore,kui esitused on erinevad ja muusika kõlab erinevalt.
Kärdlale järgneval päeval oli kavas kontsert Tallinnas, Nõmme Lunastaja kirikus.“Selle valisin, kuna seal on harva kontserte ja kirik ise on mu kodule väga lähedal – olen kogu elu Nõmmel elanud,” rääkis helilooja.
Autorikontsert “Point Nemo” nimiteoseks oli alles jaanuaris valmis saanud viieosaline pala “Point Nemo”. Muusikas taotles helilooja enda sõnul üksinduse meeleolude tabamist. Aga seda, mis andis teose tekkimisele tõuke, ta öelda ei osanud, vaid nentis: “Noodid tulevad minuni kui ma olen selleks valmis. Meloodiad ja harmooniad leiavad mind üles, kui on õige aeg.”
Pealkirja leidmisel oli Tõnu Kõrvitsa sõnul suur osa Jules Verne`i raamatul “20 000 ljööd vee all”, mille üks peategelasi kandis nime Kapten Nemo. Nemo tähendab ladina keeles eikeegi või eimiski ning kontserdi nimi “Point Nemo” viitab ka inimasustusest kõige kaugemal paiknevale kohale Vaikse ookeani lõunaosas, rõhutades veelgi üksioleku tunnet.
Teosed kahest aastakümnest
Lisaks nimiteosele esitas keelpillikvartett FourEst, milles viiulit mängivad Linda-Anette Verde ja Egert Leinsaar, vioolal Sandra Klimaité ja tšellol Theodor Sink kontserdil veel “Thule mustrid” ja “Neli eesti vaimulikku rahvaviisi”. Esimeses neist andis helilooja sõnul ainet müstiline Põhjamaa, eesti loodus ja inimesed. Thule teemadel on Kõrvits kirjutanud mitu teost, neist enim esitatud on “Thule eleegiaid” keelpilliorkestrile. Teine, kontserdi lõpetuseks kõlanud teos on kirjutatud 20 aastat tagasi ja oli helilooja esimene teos keelpillikvartetile. “Sealt sai alguse armastus eesti rahvakoraalide vastu. Hiljem seadsin need kõik kvarteti osad pisut ümber ja koondasin need tsüklisse “Kreegi vihik” koorile ja keelpillidele.”
Kontserdil sai publik nautida ka üht muusikapala sooloviiulile – Linda-Anette Verte esitas “Eleegia üksindusele”. Autor ütles, et tema jaoks on sooloinstrumentidele kirjutamine alati midagi erilist. “On vaid mängija, tema pill ja laul,” sõnas ta.
Kavalehel kirjutab muusikateadlane Evi Arujärv Tõnu Kõrvitsa heliloomingu kohta, et see on otsekui uks sellest maailmast teistesse maailmadesse – rahvapärimusse, müüditeadvusse, alateadvusse. “Tema faktuurimustrid on fantaasiarikkad ja muutlikud, kuid nende südamikuks on meloodiad – vaikne hingekõne.
Aga sama oluline on vaikus – hääbumised, katkestused, tühjus. Mõnikord tundub, et vaikus on Tõnu Kõrvitsa muusikas isegi tähtsam kui muusikaline materjal. Sest see vaikus on täidetud – ta peidab saladust.”
