Jaan Vogelberg Siga on juba nelja aastane, kuid vorstiks tegemine teda ei ähvarda. Sest see siga pole miski niisama suvaline siga, vaid peenemast välismaisest soost. Siga toodi Eestisse Provance`ist ja tema suguvõsa ametiks on trühvleid otsida. Ikka neid hirmkalleid maa-aluseid seenemügaraid, mille kilo maksab sinna kusagile 5000 euro kanti või nii.
Võiks arvata, et siin põhjamaal on Siga täitsa tööta. Siiski põhimõtteliselt võiks ta hea õnne korral trühvlitele komistada siingi, kuna näiteks Ojamaal leidub ehtsaid söögitrühvleid. Küllap otsivad sead trühvleid eeskätt söögiisu pärast, kuid kõne all oleva Sea perenaise väitel pole sugugi vähemtähtis tõik, et trühvel lõhnavat miskitpidi vastupandamatult emise järele. Siga ise on kult, kihvadki olemas. Välimuselt on ta siga mis siga, ainult et roosa asemel üleni must. Talve tulles kasvatab ta harjaslaka ja läheb üldse ilmastikule kohaselt karvasemaks. Suvel seevastu laseb üsna nudistlikult ringi.
Siga elab koos oma pererahvaga. Eeskätt on ta peremehe Jaan Vogelbergi lemmikloom. Abikaasa Kristal ei jäänud muud üle, kui pidi mehe uue lemmiku heaks kiitma. Aga Seast on täitsa kasu ka. Kodus Tartus on neil aed, kus Sea sõnnik on vägagi hinnatud. Krista käib ja näitab näpuga: “Nii, täna pane sa, Jaan, siia see ports. Homme aga peaks too lill oma osa saama.”
Suvitamas käib Siga Hiiumaal Kalanas. Kui peremees ja perenaine peavad seal hakkama saama tillukeses hütis, siis Sea päralt on ihuüksi terve suur tühjaksjäänud Ristna tall. Seal on Seal õige uhke elamine, suisa riiulitäis raamatuid ja puha. Aga siinkohal sobiks miskitpidi võrdlus pärlite sigade ette heitmisega. Kuna Siga on siiski ainult siga, siis raamatutest ta ei hooli. Tema ootab päeva neid kordi, mil peremees tuleb ja ta välja laseb. Siis saab Siga süüa. Põhimenüüks on must leib ja toores kartul. Haljasmassi valib ta salatiks peale oma äranägemise järgi. Lemmikuks paistavad olevat lopsakmahlased võilillelehed. Vett ei kipu Siga eriti jooma. Meelituseks viskab Jaan veekopsikusse leivatüki, siis saab ühtlasi ka vett sekka lörtsutatud.
Väljaskäimise hulka kuulub ka kakiretk puu alla ning vahel veega üle läigatamine. Siis nühib Siga end pikalt ja mõnuga vastu männitüve. Sead tundukse üldse kogu elu mõnuga võtvat. Öeldakse näiteks, et sööb nagu siga. Aga tegelikult on see häälekas matsutamine-lörtsutamine lihtsalt tunnusmärk söömise nautimisest. Muide, siinkohal meenub mulle mu vanaisa, kes vahel sõi õige matsutades. Etteheidete peale kostis ta, et nii maitseb toit sootuks paremini.
Ühel lõikuskuu päeval sain Kalanas korraks ise seakarjuse ametit proovida. Konti see ei murdnud. Siga nosis rohtu, valis siit ja proovis sealt. Tasapisi nihkus tallist natukese liiga kaugele. Mina seepeale küsima: “Kus sa lähed?” Siga ei teinud väljagi. “Siga, kus lähed?” Oma nime kuuldes pöördus Siga jalamaid otsa ümber ning jalutas mu kõrval kuulekalt talli ukse ette tagasi.
Mis seal’s ikka, oli tore tutvuda, Siga! Kui midagi soovida, siis jätkuvat mõnusat elu nautimist ja vast leiad sinagi kord oma elus tõelise trühvli. Seisus ikkagi kohustab. Oled ju trühvlisiga.
