Tiia Korv Eduard luges Lehte Hainsalu luuletuse “Kui me ükskord Siimuga rammu katsusime”. Proosapala sai valitud Uluro Ado Juko juttudest “Kuidas ma oma sõbra Tšaaga peale pahane olin”. Tšaaga oli Juko põdrakasvatajast isa vanaks elanud koer, väikese Juko suur sõber ja mängukaaslane. Loo autor oli jukagiiri kirjanik ja seitsmekümnendate keskel tõlkis raamatu vene keelest eesti keelde Ott Arder. Jukagiirid on väikerahvas Venemaal Magadani oblastis ja Jakuutias, kelle põhitegevusalaks on põdrakasvatus ja karusloomade jaht.
Triinu luges Leelo Tungla luuletuse “See tüdruk” ja proosapalaks katkendi Silvia Rannamaa raamatust “Kadri”.
Nooremas (4.–6. klass), keskmises (7.–9. klass) ja vanemas (10–12. klass) astmes kokku astus üles üle neljakümne õpilase. Konkursi tase oli enam-vähem ühtlane. Nooremad paistsid silma julgema ja vahetuma esinemisega.
Grand Prixid läksid seekord Kehrasse, Lähtele ja Kiviõli linna. Tänukirja Victor Hugo tsitaadiga: “Võib isegi öelda, et sõna pole kunagi olnud kaunim kui siis, kui ta inimese sisemuses läheb mõtte juurest südame juurde ja sealt tagasi mõtte juurde” said tehtud töö ja eesti keele väärtustamise eest kõik etlejad ja nende juhendajad.
Ette loeti Tammsaaret, Mikitat, Ruitlast, Liivi, aga ka omaloomingut. Oli elevust ja ärevust ning neidki hetki, mil “kõik oli peast nagu peoga pühitud” ja kui laval olemise sekundid tundusid igavikuna.
Žüriis olid Lee Trei NUKUteatrist, Maret Oomer harrastusteatrite liidust ja lavakõne õppejõud Andres Ots Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast. Ots analüüsis esinemisi väga põhjalikult ja andis nõu edasiseks tööks.
Konkursi järel tegid mõisaproua riietuses giidid meile toreda ringkäigu restaureeritud Aruküla mõisas, kunagises Koeru koolimajas. Kuulsime, et seal on õppinud luuletaja Kalju Lepik( 1920-1999). Temaga juhtunud põnevad seigad võtsid meilgi näod naerule. Väike Kalju koos sõbraga ootasid jõuluetendusel oma etteastet, et ingleid mängida. Etendus aga kestis liiga kaua, poistel hakkas igav ja nad tegid ahjusuu ees oma etteaste jaoks aega parajaks. Mänguhoos ei märganudki nad, kui oli jõudnud kätte aeg lavale minna. Läksid siis hilinenult, aga kuna poisid olid tahmased-nõgised, seisis laval inglite asemel kaks väikest, musta, ehmunud kuradikest. Seepeale jäid ka saalis kõik vaikseks – selline ootamatu lõpp oli tollasel jõulupeol.
Tagasiteel koju vaatasime üle tuntud telesarja “Naabriplika” võtteplatsid Esna kandis.
Triinu isa Urmo Lepamaa viis ja tõi meid tagasi oma autoga, vaatas kõik esinemised ära ja hoidis meile pöialt – suur tänu talle! Käina kooliteatri ettevõtmisi on alati toetanud kool, Käina vallavalitsus ja kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupp. Suur tänu ka neile!
Me ei tea ju kunagi, kuidas mõni esinemine, lavastus või sellele eelnenud tööprotsess meie mõtteid ja teid suunab ning kust saab alguse pikem tee ja pühendumine.
Tiia Korv
Käina kooliteatri juhendaja
