Keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Kaie Sarv tunneb läbi ja lõhki Hiiumaa pärandniitude 7000 hektari suurust ala ja koordineerib nii rannaniitude hooldamist, mida mullu tehti 2500 hektaril, kui ka taastamist 140 hektaril.
Mis on kümmekonna aastaga Hiiumaa pärandniitude hooldamisel muutunud?
Kaie Sarv: Hooldatavad pinnad on aastatega suurenenud ja taotlejaskond on muutunud. Kui aastal 2009 oli 110 taotlejat ja hooldusalune pind 2300 hektarit, siis eelmisel aastal oli 91 taotlejat ja hoolduses on 3700 hektarit pärandniite, millele lisanduvad taastamisel olevate alade pinnad. Vanemad inimesed lõpetavad ja uued tulevad peale. Juurde on tulnud suuri tegijaid, kes hooldavad üle saja hektari pärandniite. Pindasid ei ole palju hooldusest välja läinud. Ikka on olnud kedagi, kes juba alustatud tööd on tahtnud jätkata. Hooldatud maa väärtus karjatamise ja niitmise läbi säilib ja sageli ka tõuseb.
Muidugi juhtub ka seda, et maaomanikuga ei saada enam kokkuleppele – näiteks renditasus. Ala piiratakse taraga ning algab võsastumine ja roostumine, tasapisi ja algul märkamatult väheneb liigilisus ja avatus. Maaomanikke on seinast seina. Paljud elavad linnades või on ettevõtted ning neil pole halli aimugi, mis on pärandniit ja mis seal tegema peab.
Pärandniitude hooldajad on oma esiisade väärilised. Hiiumaa läheb iga päevaga aina ilusamaks. On, kuhu ise ennast laadima minna ja kuhu külalisi viia. Hea on kuulda, et ornitoloogid ja Hiiumaad külastanud inimesed kiidavad nähtut ja tahavad tagasi tulla. Näiteks juunikuine rannaniitude taastamise infopäev tõi kaasa ekspertide, ministeeriumite ja keskkonnaametnike imetluse ja kiidusõnad. Ka ETV Osooni omad ütlesid, et meil on väga värvikad tegijad ehk siis pärandniitude hooldajad. Olen nii rõõmus ja uhke nende üle! Olen mõelnud, et nemad ja nendega koos Hiiumaa üha kaunimaks tegemine ongi kõige mõjusam põhjus, miks ma ikka veel seda tööd teen.
Mõnikord räägitakse hooldamisest, mõnikord majandamisest – mis on vahe?
Osadele taotlejatele meeldib pärandniitudel tehtavat tegevust nimetada sõnaga “majandamine”. Mulle meeldib kasutada sõna “hooldamine”, seda enam, et looduskaitseseaduse järgi on kaitseala sihtkaitsevööndis majandustegevus keelatud ja töid poollooduslikel kooslustel nimetatakse hooldustegevuseks, mida ei maksustata. Loodushoiutoetuse raames tehtavat pärandniitude taastamistööd ei ole maksustatud, küll aga on oma kümme aastat olnud maksustatud PRIA toetused.
Sõna “majandamine” märgib sihipärast tegevust kasumi saamiseks ja seal ei ole ruumi ega tähelepanu väärtustel ja liikidel. Majandamine, kultuurpõllud ja -maad käivad käsikäes ja ega seal liigirikkust kahjuks ei näe. Kaovad putukad, surevad tolmeldavad mesilased, ei kostu enam rukkiräägu krääksimist. Loodan siiski, et need, kes tulevad pärandniitudele tegutsema, kannavad endas ka sisemist missiooni. Kogu loodu on üks suur tervik ja me ei tohi seda unustada. Hooldamine on ju hoolimine. Kasutan pärandniitudel tehtavate tegevuste jaoks sõnu “taastamine” ja “hooldamine”, sest neis on hoolimise vägi sees.
Kuidas on viimastel aastatel muutunud rannaniitude taastamine?
Alates loopealsete taastamise projektist aastatel 2014–2019 hakati pärandniite taastama tehnikaga ja pinnad muutusid suureks. Ülikoolide teadlased ja üliõpilased on saanud teha palju seiret ja uurimistöid ning nende järelduste põhjal on muudetud varemvalminud pärandniitude hoolduskavasid. Alustatud on LIFE IP projekti “Loodusrikas Eesti” alt Hiiumaa oluliste rannaalade laiendamist kunagiste pärandniitude esinemisaladele. Kõigi pärandniitude hoolduskavad on avalikud ja neid saab lugeda keskkonnaameti kodulehel keskkonnaamet.ee.
Suuremad taastatavad alad jäävad Vohilaiu alla Hagastesse ja Valipe-Aruküla rannaniitudele. Poollooduslike koosluste taastamisega koos peaks hakkama maastikulisi muutusi ja sellega koos ka vaadete avamisi nägema Jõeküla rannaniidul, Puulaiu Käina lahe poolses küljes, mis on juba korda tehtud ala laiendus, ja Kõrgessaare osavalla Jõeranna küla maadel. Kui kõik plaanid teoks saavad, hakkab sealne laht maanteel sõitjatele kevadeks näha olema.
Oluline muudatus on, et projekti “Loodusrikas Eesti” raames luuakse esmakordselt nõustamissüsteem ja hakatakse nõustama olulistele rannaaladele jäävate kinnistute maaomanikke ning teavitama neid neile kuuluvatest väärtustest.
Mis on kõige pakilisem lähiajal teha?
Küllap ikka looduskaitseliselt oluliste rannaalade taastamine, hooldusse võtmine ja inimeste jaoks olemas olemine. Aastaid teeb mulle muret laidude metsastumine. Laidudel jääb järjest vähemaks avatust, liike. Laiud metsastuvad ja kasvavad roogu. Hädasti oleks vaja laidude taastamise projekti ja merevedude jaoks aluseid, millega saaks laidu viia nii tehnikat kui loomi. Mainimata ei saa jätta ka Euroopa Liidust rahastuse saanud puisniitude projekti, mille raames peaks Hiiumaal taastamisse minema ka kunagised puisniidud. Alad on välja valitud ja maaomanikele saadetud kirju, kuid tegevusi praegusel hetkel selles projektis ei toimu.
Millised võiksid olla Hiiumaa rannaniidud ideaalis?
Me ei saa veeäärsete alade kohta öelda ainult “rannaniit”. Maastiku pinnas on muutuv. Rannaniit jaguneb oma kõrguse, üleujutatavuse ja liikide poolest kaheks, rääkimata selle sisse jäävatest kõrgematest aruniidu või loopealse põndakutest. Samuti võivad olla neile kõrgematele kohtadele peale hakanud kasvama puud ja põõsad, mis suudavad taluda lühiajalisi üleujutusi kergelt soolase veega ja neid nimetatakse siis juba kadastikeks ja puiskarjamaadeks. Kunagistesse rannavallide lohkudesse jääv vesi moodustab soostunud niidulaike jne. Maastik on nii mitmekesine ja sellel olev elustik niisamuti – oska ainult märgata ja sa vaimustud kõikeunustavalt. Seega oleks ideaalne, kui Hiiumaa rannaalad oleksid avarad ja avatud, nagu need kunagi on olnud. Seal võiks pesitseda edukalt märksa rohkem linde, nii arvuliselt kui liigiliselt. Rannaniitudel, mis ei ole nii tähtsad linnustikule, vaid on pigem olulised mitmekesise taimestiku poolest, võiks olla ka üksikuid vanu puid.
Ja mis on rannaalad ilma loomadeta? Veised, hobused, lambad karjamaal – see kõik on meie kultuurile ja meelelaadile omane – naasmine juurte ja looduse juurde.
Küsis KATI KUKK
