Laikre perebändi laulukirjutaja ja pereema Piret Laikre ütleb, et viimane Hiiu Folk, kus nad perena esinesid oleks nagu alles eile olnud, kuigi möödunud on tervelt neli aastat.
NB! Hiiu Folgi korraldajad paluvad kõige täpsemat kava vaadata folgi kodulehelt www.hiiufolk.ee. Eriti soovivad nad tähelepanu pöörata sellele, et Karolin Saareste kontsert Orjaku külamajas ei toimu mitte laupäeval kell 15, vaid 12.00.
Selle aja jooksul on nad perena väga palju kasvanud. Esiteks on vanimast pojast saanud täisealine noormees ning kõige nooremat liiget, kes nüüd on kolmeaastane, polnud siis veel olemas, isegi mitte kõhus. Loomulikult on kasvanud ka muusika – bändiliikmete oskused ja kogemustepagas.
Pereansambli esimest Hiiu Folki meenutab ta sõnadega “soe” ja “armas”. “Pühalepa kirik oli rahvast täis ja Astrid, kes oli muideks minu ja Tõnu kursuseõde Viljandi Kulturikolledžist, oli meid kutsunud ja see tegi meid hästi rõõmsaks,” räägib Piret. Perebändi oli selleks ajaks olemas olnud kolm aastat ning ringi reisitud omajagu, aga Hiiumaale tuli mõni pereliige täiesti esimest korda. Tuleb meelde, et toona ansambli noorimal liikmel Raelul (siis 8, nüüd 12), läks üks flöödipala totaalselt sassi ning kuulajate hulgas oli juhtumisi just tema flöödiõpetaja. “Tal ei lähe muidu mitte kunagi valesti ja ta on tohutult hea esinemisnärviga,” meenutab Piret muigega. Aga õnneks pole tütrel sellest halba mälestust jäänud ja ta naudib flöödimängu siiamaani. Pillivalikud lastel on kujunenud nii, et keegi ei kattuks ja igaüks saaks enda pillil särada. Viimastel aegadel on neid ema sõnul ka omavahel vahetama hakatud, et ise areneda ja oleks ka põnevam.
Juubelipeost karjääriks
Pereisa Tõnu Laikre on Hiiumaal korduvalt koos Marek Sadamaga esinemas käinud ning Sadam oli ka see inimene, kes Laikrete perebändi üldse kokku tulema meelitas. “Mareku emal oli juubel ja ta tegi meile ettepaneku, et kuulge, tehke paar laulu,” meenutab Piret, kuidas sellest juubelist sai alguse tema ühe elu unistuse täitumine. Pere läks mõttega kaasa ja koos esineda oli nii tore, et juba sama aasta jõuludeks kirjutas Piret neile oma laulu.
“Ma teadsin küll, et mu lapsed peavad viisi, aga et nad nii kihvtisti laulda oskavad, see oli mulle väga üllatav,” naerab ta tagantjärgi. Unistus mitmehäälselt laulvast pereansamblist oli tal ka varem peast läbi käinud, aga et see kõik võiks tõeks saada nii, et lisaks mängib
igaüks ka mõnda pilli, ei osanud ta unistadagi.
“Juhuslikult oli ühe meie esimese kontserditaolise esinemise õhtujuhiks Anu Välba, kellele me ilmselt pisut südamesse pugesime, sest ta kutsus meid kohe oma saatesse esinema,” rääkis Piret, kuidas ei võtnudki kaua aega, et perebänd saaks ametlikult bändina tuntuks. Sealt peale hakkas ringi tiirutamine pihta ning pole seni peatunud.
Autoavariiga bändibussini
Kaks aastat tagasi juhtus ühelt kontsereisilt tulles autoavarii, kus põder jooksis auto ette ning nende pereauto sai nõnda kannatada, et muutus kasutuskõlbmatuks. “Palusime Eesti inimestelt abi, et saaksime mingisuguse samaväärse sõiduvahendi soetada, kuid täiesti ootamatult annetati meile nii palju raha, et saime osta hoopis korraliku bändibussi,” räägib Piret tänulikult, kuidas see on muutnud nende jaoks kogu rändamise kvaliteeti.
Väga tore on sedasi elada, et kutsud lapsed lihtsalt batuudi pealt korraks laulma ja siis saad nad sinna tagasi lubada.
Väsitavaks pole see pere jaoks kindlasti muutunud. Vastupidi – suure pere emana on ta tänulik, et saab siduda tööd ja puhkust ning laste jaoks on kõik see olnud väga motiveeriv. Muidu oleks muusiku elukutset ja pereelu väga keeruline kombineerida. “Saame ikka palju koos perega ringi sõita ja peale kontserte on pidevalt jõulutunne, sest nii palju armsaid kingitusi tuuakse,” räägib Piret, kuidas nad on saanud Eesti inimeste suurt südant korduvalt tunda. Pereema sõnul annab see tunde, et nende muusika läheb inimestele korda.
Kairit Leibold. ERR Laikrete perebänd sai tänu Anu Välbale tuntuks pea üleöö ning pole sellest ajast saadik esinemist lõpetanud.
“Ühel hetkel tekkis mul unistus, et võiksime olla selline perebänd, kes saab kõigega ise hakkama,” kirjeldab Piret, pidades silmas laulude kirjutamist, arranžeerimist, esitamist, salvestamist ja miksimist. Nüüdseks ongi pere vanim poeg Jordan hakanud miksimise vastu huvi tundma, arranžeerimisega tegelevad nii pereisa Tõnu kui pereema Piret ja teised lapsed laulavad ning mängivad pille. Salvestustehnika on kodus olemas. “Elame küll hästi väikesel pinnal ja salvestustehnika on üles seatud magamistuppa naride vahele, aga ikka on väga tore kutsuda lapsed lihtsalt batuudi pealt korraks mikrofoni ette salvestama ja siis sinna tagasi lubada,” kirjeldab Piret pere igapäevaelu. Muidugi tuleb ette naginaid ja nagu Piret ise ütleb, siis pereringis ju ka ilusate sõnade otsimisele liigselt aega ei raisata, aga iga aastaga on lapsed õppinud seda kõike üha enam hindama ja vastastikust austust treeninud. Juba on tunda, et me oleme kui bändikaaslased ning õpetajateks ja ideede väljakäijateks ei ole ainult ema ja isa, vaid ka lapsed ise. “See on nii äge,” ütleb pereema rõõmsalt.
Üks meeldejääv paik Hiiumaalt
Esimesena tuleb Piretile Hiiumaal käikudest kohe meelde sõprade kodu lähedal asuv Luidja rand. “Ma mäletan, et see oli hästi liivane ja hästi tühi,” kirjeldab ta, kuidas ei armasta rahvarohkeid kohti ning seetõttu tundus see rannariba natuke nagu unenägu. “Tee sinna oli natuke pime ja natuke pikk ning see randa jõudmine oli nagu auhind,” räägib ta, kuidas lastele tuligi seda läbi metsa marssides motivatsioonina meelde tuletada. “Natukene veel, siis saate ujuma,” utsitas ta enda sõnul neid tagant ja ütleb, et tahaks kindlasti Luidjale kunagi tagasi minna.
Minu esimene Hiiu Folk
18. Hiiu Folk sai juba eile alguse Orjaku külamajas noorteansambli Folkista eelkontserdiga ning jätkus õhtul Sõru paadikuuris Torupilli Jussi laulude ning Mari Kalkuni ja Juhan Uppini plaadiesitlustega. Aja jooksul on Folk Hiiumaale toonud mitmeid artiste nii Eestist kui välismaalt. Mõned neist, kes ka sel aastal festivalil jälle osalevad, meenutavad oma esimest Hiiu Folki.
Hiiu Folk Jaan Pehk.
Jaan Pehk
Kõrsikud, reede, Kassari Kiigeplats kell 19.00
Hiiu Folk on juba nii legendaarne festival, et hästi ei mäletagi mitmes kord see mul siin esineda on. Erinevate koosseisudega ilmselt viies. Esimest korda samuti ei mäleta, aga küllap oli ilus suveilm ja Sääre Tirp oli ujumiseks hea. Küllap olid inimesed rõõmsad ja küllap läks festival kõigile korda. Hiiu Folgil kulgeb aeg omasoodu ja festivalimull võtab meid oma sooja rüppe. Nagu ka kõik muu, mis meid Hiiumaal ümbritseb.
Kadri Allikmäe
torupillimängija ansamblist Kadri ja Koidu,
laupäev, Suuremõisa loss, 13.30
Minu esimene Hiiu Folk oli alles 2019. aastal. Tulin festivalile Flaami ansambli Madingma managerina. Madingma on kahe venna Stefan ja Diederik Timmermansi ansambel, kelle imeline torupilli ja akordionimuusika on mind mõjutanud aastaid. Tundsin suurt rõõmu, et sain toona Astridiga koostööd teha ja nad Hiiu folgile tuua. Festivalil oli meil palju toredaid seiklusi – meenub pillimäng laeval, piknik Kassari kiriku ees, vestlused vendade Johansonidega ööbimispaigas.
Kadri Väljataga Kadrist ja Koidust tunneb rõõmu, et saab taas Suuremõisa lossis esineda.
Järgneval aastal tulin Hiiumaale juba ise esinejana. Panime kokku Eesti torupillimängijate ansambli inimestest, kes olid 150. juubelilaulupeol mänginud rahvapillipeol torupilli. Avasime Hiiu Folgi Sõru paadikuuris mitmehäälsete torupillilugudega, millest eriti on meelde jäänud Karolin Vetevoogi minoorsele tantsuloole “Puuratas” tehtud seade. Imeline mälestus on ka Torupilli Jussi loost, mille oli seadnud torupillimängija Cätlin Mägi. Kandsime kõik rahvariideid ja oi kui palav õhtu see oli!
Seejärel olen Hiiumaale sattunud puhkajana – käinud ratsutamas, telkimas, nautimas imelist Kassari loodust, muuseumi, sõitnud paadiga laidudele.
Olen Hiiumaaga seotud ka teistmoodi – minu laps on Kuriste kirikus ristitud ning ühes sealses perelaagris külastasime ka Suuremõisa lossi. Mäletan, kuidas üks laagriline mängis meile seal toona spontaanselt ühe klaverikontserdi, mis lausa lummas.
Tunnen, et Hiiu Folk ongi lummav kogemus, Hiiumaa imeline loodus põimub kaunite helidega muusikutelt, kes on südamega asja kallal. Astrid on alati teinud väga hõrgu valiku artistidest ning Hiiumaa enda paigad koos kellukate, karikakarde ja muuluka lõhna ning nende muusikaga loovad väga erilise atmosfääri, mis tervendab hinge ning annab kogu aastaks südamesse jõudu.
Loodan väga, et Hiiumaa omavalitsustel ja ettevõtjatel jagub jõudu seda festivali toetada, sest sellises kohas kasvab meie enesekindlus eestlastena, meenub see, mis meie hinge helisema paneb ning annab jõudu, et minna tagasi oma ellu, et oma riiki ja inimesi teenida.
Tänan Astridit väga, et ta on loonud sellise festivali, mis puudutab hinge ning kuhu on oodatud pered nautima ilu, elu ja helinaid!
Ly Meldor.
Ly Meldorf
Korraldustiim, piletimüügijuht
Minu üldse elu esimene folk oligi koos Astridiga esimest Hiiu Folki tehes 2005. aastal, kui töötasin Käina vallas kultuuritöötajana. Astrid tuli folgi ideega ja kuna tol ajal suveüritusi eriti ei olnudki, siis tundus mõte super ja asusime seda projektide ning Käina valla toel kahekesi ellu viima. Esimene folk oli Kassari kiigeplatsil ühepäevane ja tegime kahekesi ära kogu korralduse ning lisaks pingid-lauad-prügi ja piletimüügi. Publikut oli rohkelt ja see innustas folgiga jätkama. Selle 18 aasta jooksul on folgil olnud nii tõuse kui languseid, aga Astridi selge visioon ja tahtejõud on aidanud festivalil edasi elada ning tuua rõõmu tuhandetele folgisõpradele. Eriti tore on näha neid noori, kes on alati lapsena folgil olnud ja tulevad nüüd folgile oma lastega ja muidugi kõiki neid, kes on ikka ja alati folgiplatsil – olgu meeletu päike või äike. Tänulik publik ja rahulolevad muusikud on meie jaoks kõige väärtuslikum. Hindan kõrgelt Astridi järjekindlust, tänu millele on Hiiu Folk jäänud püsima. See teekond temaga on olnud mulle väga arendav ja huvitav ning õpetanud, et kõigele on alati lahendus.
