Ühest küljest on suurepärane, et Hiiumaal on aina rohkem kariloomi. Nad hooldavad maastikku, annavad inimestele tööd ja sissetulekut. Ja lõpuks on nad maitsva ja tervisliku kõhutäitena meie toidulaual.
Nii on olnud elu loomulik käik, et koduloomast saab ükskord toit. Uus on see, et meil on tekkinud loomapidajad, kelle jaoks kariloom, lihaveis, lammas või hobune, lastakse karjaaeda või laiule lahti ning jäetakse sinna omapäi. Inimsuhtluseta kariloomad metsistuvad, võivad talviti nälga jääda või hukkuda.
Halb näide, millest palju kirjutatud, on Bert Rähni, kes jättis lambad talveks Kõrgelaiule, kus need hukkusid. Paraku pole ta Hiiumaal ainuke – halbu näiteid oleks tuua ka saare teiste valdade loomapidajate kohta.
Loom ei ole PRIA toetusi toov rahamasin, vaid elusolend. Eesti kliima ei sobi loomade ületalve õues pidamiseks ja inimesel on vastutus oma loomade eest.
Ja vastutus ei tähenda ainuüksi tugevat aeda ja talvist põhurulli lumehunnikus, vaid ka varjualust, loomaga suhtlemist ja ehk ka tükikest leiba peopesast.
23. august 2013
