30 aastad tagasi tormisel septembri kuu öösel löppes äkisti 852 inimese elu. Veelgid rohkem aa neid, kille eluse see önnedus valusa jälje jättis. Pered, söbrad, tuttavad. Nende hulkas aa palju neid, kis kautast elu möte ja kille unistused läksid pöhja naagut Estoniagid.
Omat moodi satudas see önnedus siiskid meid köiki, senepärast et see käib meite riigi ja rahva kaasas elupeevade löpuni. Eesti riik oli senel aal veel väga noor ja örn. See aa isegid ime, et söune asi riiki kummuli äilöön.
Kahjuks aa see ka tösi, et Estonia önneduse ümber aa hermus palju segadust ja kirgesi.
30 aastad aa mööda läin, aga vaidlemist ja uurimist pole veelgid ää löppen. Neid aa üsna veheks jeen, kis usuvad, et köik just seda moodi oligid, naagut meitele reegidakse. Seda vöib arvada, et söust töde, mikega köik nöuse jeeks, mei teeda äi saagid.
Mütmede inimeste jäuks aa köik Estoniaga seutud jütud liiga rasked. Haav aa veel liiga värske. Ajalehtes keerdakse ruttu teina leht, arvudis vöi telehvonis libistakse uued uudised ette, televiisuris vöi raadius vahetakse kanalid vöi pandakse nee üsna kinni.
Vöib olla mei tunneme vahete vahel isegid oma moodi valehäbi sene pärast, et oleme tänuligud, et meitega midad sösust äi jühtun. See köik aa inimlik.
Hiiumaa mees Ülo Kikas oli 1994. aastal 24-aastane noor mees, kis läks Rootsi söbrade juure tööle. Nüid, 30 aastad hiljem, reegib reegib ta pitkemald oma pääsemise loost. Seda pole olnud kerge reekida ja seda pole ka kerge lugeda mitte.
Aga elus aa sedasi, et igast asjast annab midad öppida. Kas vöi seda, et paanika tapab, aga herm hoiab elus. Vöi seda, et lootus sureb töösti viimpsena, kui aga inimene ainuld jäksab lootuse tuld jöuga elus hoida. Ülo jäksas. Ta ise ütleb, et see oli sene pärast, et köik öiged asjad trehvasid kokku. Aga kas elus üldsegid on juhuseid?
Reede peedakse igas pool mere eeres mälestushetkesi. Ilma teade lubab tormi. Sama tugevad, kut 30 aastad tagasi. Tahkunas kölavad lainde mühinaga koos kella löögid. Meeles pidamine ongid ainam asi, mes mei tehja saame.
Tekst Raul Vinni, hiiu keelde pani Järvi Kokla.
ja