Emmaste priitahtlikud tunnistavad, et ega kui jamaks läheb, riik appi ei tule. Kõlab küll justkui ebameeldivalt, aga tegelikult on see mõistetav, sest igasuguste kriiside puhul on tihti oluline reageerimise ja tegutsemise kiirus. Käed rüpes vakkima jäädes, kas ja kuidas riik appi tõttab, võivad kriisidel olla hoopis keerulisemad tagajärjed.
Hiiumaa on saarelise asendi ja hajaasustuse tõttu kriiside puhul veelgi keerulisemas olukorras
ning ka omavalitsuse võimekus inimesi aidata satub kindlasti suuremate jamade puhul küsimärgi alla. Pole siin kuskilt abi tulemas nagu mandril, kus paari tunniga võib naabermaakonnast või omavalitsusest tuge tulla.
Selliste juhtumite jaoks ongi vaja Emmaste taolisi kogukondlikke ühtehoidvaid vabaühendusi, kes riigile ja vallale partneriks. Koos on rohkem jõudu, et kriisidega toime tulla. Kindlasti ei pea kriisiteemadega tegelemiseks olema vabatahtlik päästekomando. Seda rolli saab edukalt täita näiteks ka küla- või asumiselts.
Uudised, nagu täna, tõstavad kindlasti inimeste turvatunnet ja panevad ka neid rohkem mõtlema selle peale, kuidas paremini kriisideks valmis olla. Samamoodi ei tohi ka kodanikud ise jääda ootama, millal keegi neile appi tõttab, vaid peab ka ise valmis olema. Mida vähem on abivajajaid, seda kiiremini jõuab abi nendeni, kes seda kõige rohkem vajavad.
Kohalikel seltsidel on kindlasti veel üks väga suur eelis, mis aitab just neil palju panustada kriiside lahendamisse. Nad nimelt tunnevad kohalikke olusid. Teavad, millised on olud, kus võivad olla suurimad murekohad ja oskavad kasvõi mõelda, et kus võib olla abivajadus kõige suurem.
Jääb üle vaid loota, et Emmaste vabatahtlike hoog ei rauge ning nende tegevus annab hoogu juurde veelgi rohkematele seltsingutele, kes aina enam kriisideks valmistumise ja nendega paremini toimetuleku peale mõtlema hakkavad.
