Öhekorra, natust enne söa algust käisi ma Kiievis. Seisi seel raudteejaamas ja tahtsi lennujaama söita. Bussi pole tuln ja igade seltsi ise hakkan taksujuhid katsust mind oma autuse meelita. Ma pole jülgun heasti minna.
Äkisti tuli mo juure üks mees, kis küsis mo keest inglise keeles, et kas ma vetaks taaga koos taksu, et taal oleks taris ka lennujaame minna. Ma pobisesi vastu, et äi-äi, ma ooda ikka bussi ee. Ja siis ta küsis äkisti selges, kuigit natust vehe roostes eesti keeles: ”Kas sa oled eestlane vöi?”
Mo herm oli naat püuga pühit. Tuli välje, et ta aa Sergei, kis oli sündin Lasnameel. Nüid ta oli jüba viisteist aasted Londunis elan ja eesti keeld pole ta sama kaua reekin oln. Aga midad oli taal siiskid meeles, mis ta lapseld hoovi peel öppin ja reekin oli. Ta ütles, et ega ta rohkem reekida ei jülgu ka, et äkisti ma´p saa muidu midad aru. Taksus lennujaama söites mei jütustasime inglise keeles, aga meitel oli söune tunne, nat mei oleks jüba vanad tuttavad. Sennest aa mool siiskid natust vehe kahju, et ma pole ta keest küsin, kust kohast ta aru sai, et ma eestlane ole.
Meite keel äi ole ainuld suhtlemise jäuks. See aa natust nat liim, mis meid koos hojab. Polegid vahed, kas mei oskame keeld natust vöi palju, kas mei ütleme õ vöi ö.
Mailmas pole kuigit palju söust rahvaid, killel aa söhune keel, millest teised aru äi saa, a milles kirjudakse raamanduid ja tehtakse teedust. Ja millega saab köik jütud ära aeda.
Hiiu keelde pani Järvi Kokla
ja