Kuid see selleks.
Europarlamendi valimised on Eestis kõige väiksema huviga valimised. Eks see ole mõistetav, sest Brüssel ja Strasbourg tunduvad olevat kaugel ja kuidas on võimalik, et seitse Eesti saadikut rohkem kui kümme korda suuremas seltskonnas midagi otsustavad. Saadikud ise väidavad, et kui aktiivselt tegutsed, saad määrata omajagu. Seda enam, et Euroopa idaosast tulevate saadikute nõu ja kogemused on praeguses maailma poliitilises situatsioonis hinnas.
Pealegi tuleb suurem osa meie elu korraldavatest suunistest Euroopa parlamendi kaudu. Seega oleme me Euroopa Liiduga seotud. Tahame me seda või ei taha. Seega jõuame jälle välja selleni, et kui tahta asjade käigule kaasa rääkida, tuleb valida otsustajad.
Keda keegi valib, on muidugi tema enda otsus. Kes valib maailmavaate, kes sõnumi, kes instagrami videote või kes lihtsalt ilusa inimese pärast. Olgu mis on, aga kindlasti maksab korraks mõelda, et kas ka lisaks kõigile neile võimalikele toredatele omadustele on üks või teine kandidaat valmis ka eurokoridorides midagi ära tegema.
Paraku on nii, et poliitikud kipuvad valijaid igatepidi eksitama. Näiteks üritatakse eurovalimistest teha Eesti sisevalimised ja räägitakse asjadest, millele kindlasti Euroopast mingit lahendust ei tule. See on umbes sama, kui riigikogu tasandil otsustatavaid asju lubatakse kohalike omavalitsuste valimistel. Ei võta ju keegi tõsiselt, kui vallavolikogu valimistel hakkab üks või teine kandidaat lubama pensionitõusu või üleriigilist tasuta transporti. Millegipärast europarlamendi valimistel proovitakse aga valijaid just selliste nõksudega segadusse ajada.
Aga olgu mis on, nagu öeldud, teeb igaüks oma valiku ise. Peaasi, et tehakse ära kõige tähtsam otsus – minna valima. Kui mitte minna valima, läheb hääl raisku. Nagu viskaks selle prügikasti. Raidamine pole teadupoolest aga ilus tegu.
E-hääletamine ja eelhääletamine toimub kuni laupäevani. Valimispäev jaoskondades on pühapäeval.
