Eile oli emakeelepäev. Tsiteerides Jaak Jõerüüti – oli kurjuse aja emakeelepäev.
“Ette valmistatud kõne viskasin prügikasti, sest selle sõjaga saabus uus maailmaajastu, milles me peame nüüd elama ja kus me peame leidma üles selle ajastu sõnad ja teod iseenda jaoks,” ütles Jõerüüt, kirjanik ja luuletaja, diplomaat ja poliitik, rahvusraamatukogu emakeelepäeva konverentsil. “See on ajastu, mille suursõja algatas keegi mees, nimega Putin, kes on nüüd juba sõjakurjategijaks transformeerunud. Ajastu, mille kõigi muude košmaaride seas juhtub ka seda, et iga päev tapavad vene emakeelega venelased vene emakeelega venelasi, mõrvavad neid põhjusel, millest ainult vanakurat aru saab.”
Vanduda tahaks isegi, kuigi tean, et see ei aita.
Pamela Maran jagas Postimehes oma valu, kui vaatas videot väikesest Ukraina tüdrukust, keda elustada püüti, meedik kõrval nutmas: “Mu südamest lõikas žilett läbi. Ma nutsin kaasa, sest see oli talumatult valus.”
Mina ei suuda unustada seda unetut ööd ja meeleheidet, kui nägin hilisõhtul enne magamaminekut internetis fotot Mariupoli ühishauast. See oli nii õudne, et omaenda argimured-rõõmud kahanesid olematuteks. Kui kusagil tehakse nii palju kurja, kas mul on veel üldse õigust rõõmustada, pidutseda? Nii küsisin endalt.
Me kõik oleme traumeeritud Putini algatatud sõjast Ukrainas – siin, Euroopas, meie eluajal… – nii lihtsalt ei saa olla. Nii me ju uskusime. Tulla nüüd sellest šokist välja ja elada oma elu rahulikult edasi, on keeruline.
Kui kogu selles õuduses on midagigi lootustandvat, siis Ukraina rahva vaprus – pidage vastu – soovin ma igal hommikul endamisi.
Taas näitavad eestlased oma head, kaastundlikku südant – hädasolijaid me hätta ei jäta! Ukrainast Hiiumaale jõudnud poolesajale sõjapõgenikule on juba leitud majutuskohad ja Kärdlas, kus kinnisvaraturgu justkui polegi, on järsku vabu kortereid. Põgenikele pakutakse tööd, nende lapsi oodatakse kooli ja lasteaeda.
Meil on oma keel ja oma riik, meis on inimlikkust, kaastunnet ja headust. Selle üle tasub rõõmus olla.
HARDA ROOSNA
peatoimetaja
Kirjutatud emakeelepäeval, 14. märtsil
