Eesti Meremuuseum Juba tunamullu võinuks Rukki kanali 100. sünnipäeva tähistada. Enne ja ka pärast toimus reisiliiklus põhiliselt Tallinna ja Haapsalu sadamaisse ning Rohuküla oli vaid vähetähtis sildumiskoht. Suureks sadamaks sai see siis, kui Venemaa otsustas sinna rajada miinisadama. Reisiliiklus viidi Rohukülla üle 1920. aastal, kui purustatud sadam korrastati ja laiarööpmeline raudtee sinnani pikendati.
Hoopis vähem on teada fakt, et selle ja teiste Väinamere veeteede sünni juures oli peategelaseks meie oma kaasmaalane Johann Mey (eestipärasemalt Johan Mei). Sel ajal oli ta kogu Venemaa kõige kõvem oma ala spetsialist Balti regioonis, kui mitte üle kogu impeeriumi.
Ta sündis Sääre külas 19. novembril 1867 oma vanemate kolmanda pojana. Lõpetas Liibavi (tänapäeval Liepaja) merekooli ja täiendas end vesiehituse alal Saksamaal, Hollandis ja Suurbritannias. Tema väärikas elutee lõppes 5. aprillil 1927 Tallinnas teistkordse südameataki tagajärjel sugugi mitte vana mehena.
11. aprillil avaldatud Päevalehe järelhüüde lõpulausega saab vaid nõustuda: “Tüsedaid poegi kasvatab meie saarte kadakane pind ning üks tüsedamaid neist oli unustamatu suur hiidlane Johann Mey”. Tõe huvides olgu lisatud, et ka tema vennad Gustav (1864–1932) ja Madis (1870–1940) valisid sama kutse, kuid nende haare jäi väiksemaks. (Põhjalikuma ülevaate leiab klubi Pühalepa Vanamehed almanahhist “Merele elatud aastad” lk 14–19).
Möödunud sajandi algul maailm kääris ja õhus oli sõja hõngu. Venemaa algatatud “väike võidukas sõda Jaapaniga” oma siserahutuste vaigistamiseks kukkus häbiväärselt läbi. Pinged kasvasid ka siinpool maakera ja kõigile oli selge, et varsti sõjaks läheb ning Euroopa kaart joonistatakse oluliselt teistsuguseks. Sestap hakati mõtlema pealinna kaitsmisele mere poolt. Idee oli võimalik vaenlane purustada enne, kui see üldse “akent Euroopasse” ohustama jõuaks. Hiiumaalgi oli selles esimeses kaitseliinis oluline koht, aga see pole selle kirjutise teema.
Algselt plaaniti miinisadam rajada Virtsu ja ettevalmistuste käigus alustati Soela laevatee süvendamisega 1906. aastal. Maailmasõja alates vaadati kavad uue sõjalise juhtkonna poolt üle ja langetati otsus rajada sõjasadam hoopis Rohukülla. Selle otsusega jäädi lootusetult hiljaks, veeteed said küll valmis, aga maismaal jõuti suurtest plaanidest üsna vähe teoks teha. Taganemisel lasti sellestki suurem osa õhku, tänaseni tervena säilinud suurem hoone on ohvitseride kasiino.
Soela laevatee süvendamine jäi esialgu pooleli, hiljem leiti see siiski vajalik ka Rohuküla miinisadama tarvis ja ehitati lõpuni. Põhiaur läks aga kogu Venemaa senise suurima süvistatud veetee ehitamisele, Kumari kanalile: 28 sülda (60 m) lai, 26 jalga (7,8 m) sügav ja 35 km pikk. On avaldatud ka teistsuguseid andmeid, siin on toodud tööde vahetu juhi Johan Mey omad kui eeldatavalt kõige täpsemad. Kanal oli ette nähtud suurte sõjalaevade Muhu väinast läbipääsuks ja kulges Hari kurgust kuni Papilaiu laiuskraadini põhja pool Kesselaidu. Tegelikult oli kanal ilmselt sügavam, lahingulaev Slava süvisega 8 meetrit läbis seda korduvalt, kuniks 17. oktoobril 1917 kanali blokeerimiseks Papilaiu lähedal põhja lasti.
Teised Rohukülla pääsemiseks vajalikud veeteed, kokku viis faarvaatrit, olid tagasihoidlikumate parameetritega, nende hulgas Rukki kanal kaevati 20 sülda (42 m) lai ja 16 jalga (4,9 m) sügav. (NB! Maapind on siinkandis sajandiga kerkinud umbes 30 cm, aga osa sellest on viimaste kümnendite veetaseme tõus n-ö alla neelanud. Kõik sügavused on antud Kroonlinna nulli järgi).
Vaid tsiviilvajadusteks poleks iialgi selliseid suuremahulisi ehitusi ette võetud. Superprojekti käigus sooviti küll ka 14 jala sügavuse kanali kaevamist Voosi kurgu laevateelt Haapsalu sadama sillani, aga seda ei pandud kavatsusena isegi kirja.
1916. aastal määrati Johan Mey Rohuküla laevateede süvendamistööde üldjuhatajaks, eelnenud aastal oli ta väiksem ülemus. 26. mail 1916 kodustele saadetud kirjas “Papilaju külje alt” on read: “Tahtsin ise kodu tulla aga ei saa aega praegu, kõik karavan 68 laeva on nüüd seda korda minu hooleks, suured herrad sõidavad veel ringi ja ajavad asju õigeks”. Võimas, terve laevastik puhastverd hiidlase juhtimise all!
Venemaa pürgis maailmariigiks ja sõjaliseks tarbeks vahenditega ei koonerdatud. 1920. aasta artiklis “Vesiteed ja sadamad Eestis” ajakirjas Laevandus nr 3–4, lk 38 kommenteerib ta Rukki kanali rajamist nõnda: “Ka siin tegivad plaanitegijad ja kavatsejad vigu, kanaal Rohu sadamast väina oleks pidanud Kuivarahu juurest läbi minema, mis lühem ja otsem oleks olnud ja rutem oleks valmis saanud. Hiljem tulidki selle mõtte peale ja alustati süvendamist, kuid sakslaste ilmumisega väina jäeti töö pooleli”. (1917. aasta sügisel siis – AP).
15. märtsil 1921 sai Mey Kindralstaabi Valitsuse topo-hüdrograafiaosakonna juhatajaks ja samal aastal selle osakonna koostatud merekaardil on Rukki kanal endiselt 16 jala sügavune, aga 1925–1939 aasta kaardid lubavad sügavuseks 4,6 m. Arvestades setete paratamatut kanalisse kogunemist, pidi seda korduvalt süvendatama.
Kuivarahu laevatee kulgeb Rukkirahust lõuna poolt. Allakirjutanul puuduvad andmed, millal see kanal lõpuni kaevati, kuid eelpool nimetatud 1921. aasta merekaardil on see olemas, merepoolses otsas on süviseks märgitud 13 jalga (3,9 m) ja mandripoolses 11 jalga (3,3 m). 1925. aastaks on üle mindud meetermõõdustikule ja sügavused on vastavalt 5,5 m ja 5,8 m. Tähendab, see ja sügavam laevatee oli millekski vajalik ja vahepeal süvendatud. Nõukogude ajal oli see salastatud ja tsiviilkasutuseks suletud. Nüüdseks on sügavus vähenenud 4,4 meetrini ja muutunud praeguste laevade jaoks liiga madalaks. Kindlasti ei ole seda taasiseseisvunud Eesti ajal süvendatud, seega loodus on olukorraga suhteliselt hästi leppinud. Äkki oleks see Rukki kanalile nüüdki võimalikuks alternatiiviks?
Andres Pisa
koduloolane
