Oma igal Saarnaki käigul, ka kõige põgusamal, olen ikka Pärnamäe rängal ära käinud. Sest see on laiu kõige-kõigem koht. Teist samasugust paika vaevalt kuskil mujal leidub.
Mäenõlvatäis samblarahne, ribisoonelised pärnatüved nende vahelt tõusmas, peakohal võrade roheline katus. Isegi õhk on siin roheline. Oma ilmelt tõesti nagu Andidest laenatud lõunapöökide mägimets näib ta. Jõuan selle võrdluseni ikka ja jälle. Ehkki ise Andides käinud ju polegi…
Ka sel jaanipäeval tundus nõnda. Ehkki õhk oli pigem kui troopilisest džunglist. Vihmatibade järel higistama ajavalt soe ja niiske, lausa märg. Esmapilgul on siin kõik nagu varasemalt. Rahnud, sammal, sinilillelehed, haisvad kurerehad, jänesesalat, isegi rohekas käokeel. Aga – maarjasõnajalgu mäletan ma küll varasemast justkui palju rohkem. Mõni on, ent vähe siiski. Kas on lambad nad ära trampinud?
Suureks muutuseks on seal allika pool tekkinud lage häil, avades vaate üle vee Sarvele. Suur laiaharuline pärnapuu on maha langenud ja surnud. Kahju. Kuid midagi pole parata. Loodus tühja kohta ei salli ja nii vohab vabanenud valguses üles kõrge rohttaimestik. Ja tore on see, et pärnad üha laiendavad oma kasvuala, noored puud tungivad sihikindlalt ümbritsevasse kadastikku. Tulevikus saab sellest pärnasalust kindlasti terve pärnamets.
Muutunud on ka pärnikujalami laialdane rannarohumaa. Kunagi oli see lammastest märksa madalamaks nositud ja üsna mõnus astuda. Nüüdne kõrge rohustu aga teps ei kutsunud kõndima.
Kõige erilisemad külastuskorrad sellest pärnarängast jäid 2005. aasta septembrikuusse. Siis oli mul aega luksuslikult palju. Lihtsalt siin olla, nii kaua kui hing ihkab, ihuüksinda.
Selleks, et asi ehedam oleks, pöördun siinkohal oma päeviku poole. Kirjakohti 12. septembrist 2005:
“Tulin jälle pärnasalusse. Täna pilvine ning taas elustub pilt Tšiili Andide lõunapöögimetsast. Hakkab vihma sadama, krabistab lehtedes. Lambad mölisevad ja mugivad all rannaniidul. Tuul sahiseb lehekatuses. Aegajalt pudeneb kollaseid lehti alla. Ja mina istun siin nõlval ühel sammaldunud rahnul ega oska enam midagi lisada. Tahaks vaid olla. Siin, Saarnaki Kaljupärnasalus. /—/ Ma istun ja istun siin ja näib, et võiksin istuda lõputult. See on lihtsalt nii haruldane paik. Ilus ja uskumatu tõelisus. /—/ Olin seal tund aega. Välja tulles pisut väsinud või küllastunud või… Noh, tugeva energialaenguga koht vms.”
See kord jäi iseäranis erilisena meelde. Nüüd aga… Vahest tõesti vananemine ja kalestumine, emotsioonide ära kulumine?
Mis seal’s ikka. Mööda
kadastikurada minema. Niidulappidel lillatas nurmnelgitäppe, sirutus viljunud nubalatega angerpistivarsi ja aegajalt panid kummarduma esimesed küpsenud metsmaasikad. Aga üldiselt oli suund otsejoones
merre. Džunglihigi vajas maha loputamist. Erilisest jahutusest küll juttu polnud. Veesooja tervelt 24 kraadi, nagu teadjamad ütlesid. Jah, suve puuduse üle seekord küll polnud põhjust kurta.
