Inimesed sinilille taga: nooremseersant Kaili Uusoja

Nooremseersant Kaili Uusoja on pärit Kassarist. Pärast keskkooli läks ta Tallinnasse ülikooli maksundust õppima, peale lõpetamist arvas, et see pole ikka see päris õige asi.
Seejärel astus südikas tüdruk Kaitseliitu ja paralleelselt alustas õpinguid sisekaitseakadeemias, kus õppis vangla­ametnikuks.
Viis aastat töötas Kaili Tallinna Vanglas, kui taas käis peast läbi mõte – kaitsevägi kas nüüd või mitte kunagi. “Vanglas töötades sain kindlasti juurde palju enese­kindlust ja see aeg oli väga hea ettevalmistus tulevaseks tööks,” tõdeb Kaili. Aga kaitse­väkke ta kandideeris ja sai Scoutspataljoni, mille koosseisus on seniajani. Scoutspataljon on 1. jalaväebrigaadi koosseisus olev professionaal­se väljaõppega iseseisvaks lahingutegevuseks võimeline kiirreageerimissuutlikkusega manööverüksus.
“Usun, et iga sõduri eesmärk ongi saada missioonile, oodatakse vaid oma võimalust,” ütleb Kaili. “Olin olnud Scoutspataljonis umbes aasta, kui meie kompaniile tuli pakkumine, kohe panin nime kirja ja osutusingi enda rühmast väljavalituks.” Muide, Kaili oli ainus, kes meditsiinigrupist valituks osutus.
Kuus kuud, november 2017 kuni mai 2018, oligi ta Estpla-24 koosseisus Liibanonis rahu­valvemissioonil. Kokku oli Iiri-Soome pataljoni koosseisu kuuluva Eesti kontingendi suuruseks Liibanonis ligikaudu 40 kaitseväelast.
Enne missioonile minekut tuli läbida pikk ja põhjalik ette­valmistus. “Väljaõpe oli hea ja intensiivne, sealhulgas oli rõhku pandud ka vaimsele ette­valmistusele. Käsitleti üsna põhjalikult psühholoogiat
ja stressi erinevaid vorme,” räägib Kaili.
“Usun, et need, kes on otsustanud ennast missioonile kirja panna, on juba vaimselt valmis, neil on olemas soov ja tahe. Need, kes kõhklevad, pole ilmselt veel valmis minema. Elukogemus ja vanus annavad kindluse, selleks hetkeks on ehk prioriteedid juba paigas,” arutleb ta, kuidas saada aru, et on käes õige aeg minna.
Enne Liibanoni minekut tegi Kaili kiirkorras kahe ja poole nädalaga endale C-kate­gooria load. Missioonil oli ta nii autojuht kui ka laskur-­sanitar ja ainus reakoosseisu kuuluv naine rühmas.
“Olin kodus rääkinud, et tahan missioonile minna, eks natuke tuli ikka üllatusena, aga lõpuks lepiti sellega. Õigemini, neil tuli konstateerida fakti, et ma lähen. Ma usun, et kui ise lapsevanemaks saad, mõistad, miks vanemad muretsevad kogu aeg,” räägib Kaili, kuidas kodused uudise vastu võtsid. “Me suhtlesime küllaltki tihti lähedastega, võimalus oli olemas. Iga paari päeva tagant andsin ikka teada, et kõik on korras,” meenutab ta. “Ma arvan, et kodust eemal olek, vahetu kontakti puudumine, oligi missioonil olles suurimaks väljakutseks.” Hea oli see, et missiooni keskel oli kaks nädalat puhkust, mil sai kodus käia ja lähedastega aega veeta.
Päevad Liibanonis kulgesid vastavalt etteantud plaanidele ja käskudele. “Meie põhiülesanne oli patrullida ja tugi­postidel olla, jälgida ja näidata iseennast, et me oleme kohalike jaoks olemas ja hoida ära konflikte.”
Vabal ajal korraldati sportlikke võistlusi, filmiõhtuid, bingomängu, samuti sai raamatuid lugeda, arvutis olla. Kailil oli kaasas ka mandala värviraamat, mida vabadel hetkedel värvida sai. “Ema saatis mulle ikka pakiga ajakirju, ristsõnu ja magusat. Pühadeks saatis ta veel pipar­kooke,” meenutab Kaili. Vabal ajal sai laagris suhelda ka teiste rahuvalvajatega ning siis räägiti üldiselt muudel teemadel, et pea selge hoida.
“Paar ärevamat hetke tuli missioonil ette, kuid üldjuhul oli olukord rahulik. Muidugi olime kogu aeg valmisolekus, juhuks kui sündmused eskaleeruvad ja midagi peaks juhtuma.”
Kaili sõnul oli rahuvalve­missioonilt tavaellu naasta lihtne, kuna perekond oli terve aeg toetanud, samuti tulevane elukaaslane Tõnis, kellega koos otsustati pere luua.
Tõnisega tutvuski Kaili missiooni väljaõppel: “Meil oli kuus kuud aega üksteist tundma õppida ja missioonilt tagasi tulles otsustasime, et paneme leivad ühte kappi – näed ja nüüd ongi paar pudinat ka järgi,” naerab Kaili, viidates aastasele Ameliale ja kaheaastasele Johann Lukasele.
Kaili ütleb, et missioonil käimine on õpetanud rohkem väärtustama seda, mis meil endal olemas on. Ka sai ta väga hea kogemuse ja võimaluse näha eluolu sealpool ning see avardas silmaringi. “Võimalusel läheksin kindlasti uuesti, kuid mitte kahe väikese lapse kõrvalt. Praegu panevad lapsed piirangu peale, kuna nad on alles väikesed, aga kui nad on juba suuremad ja iseseisvamad, siis annaks juba mõelda, et mida edasi. Praegu läheb kogu energia lastele,” vastab ta küsimusele, kas senise kogemuse baasilt läheks ta uuesti missioonile.
Kailile meeldib, et kaitsevaldkonnas leiab oma kutsumuse järjest rohkem naisi: “Uhke on vaadata, kui suure soomuki roolis on hoopis naiste­rahvas, üha enam on naisi näha nii reakoosseisus kui ka muudel ametikohtadel.”
Kui küsida, kas ta tunneb end veteranina, on vastuseks – pigem mitte. “Kui mõtlen sõjaveterani peale, tuleb silme ette vanemas eas soliidne meesterahvas, kellel rind on medaleid täis,” muheleb ta.
Praegu on Kaili Uusoja lastega kodune ja pühendub perele. Koroona eest aga on nad lastega pagenduses Hiiumaal, et mitte Tallinnas nelja seina vahel korteris istuda: “Lastel on praegu siin õues palju toimetada ja toredam olla.”

Anni Leiger
NKK Hiiumaa jsk liige