Tapio Vares Üleüldse on üllatav Saaremaa tihe raudteedevõrk iseenesest. Teadsin, et I maailmasõja ajal rajasid sakslased Saaremaale raudteid, mitmel lõigul algas isegi reisijatevedu. Vabariigi ajal jäi aga kasutusse vaid Kuressaare-Roomassaare susla. Aga et punaarmee siia hiljem oma laiarööpmelised rajas…
Legend räägib, et kogemata keeratud Nõukogude Liidu kaart tagurpidi ja nii ehitati Sahhalinile mõeldud raudteed hoopis Saaremaale. Üks säärane kulges Kuusnõmme kandis, rajatud 1952.–1956. aastail. 60ndail võeti raudtee üles ning sestpeale kulgeb pikal noolsirgel tammil maantee. Muuseas läheb see Ilaste talu ja tuuliku vahelt läbi. Sestap avanes sõitjaile too veski täies vaates, mistap klõpsati palju fotosid, trükiti lausa postkaartidele.
Nüüd avastasime meie oma sõidul Ilaste tuuliku enda jaoks. Küllap oleks mööda põrutanud, ent tuuliku tavatu kuju sundis lähemalt kaema minema. Tõesti kummaline, külgedelt väikse kaldenurga all laienevate seintega veski. Milleks? Ilu pärast?
Tegelikult hoopiski mitte, ikka asja pärast. Nimelt 1957nda aasta paiku toodi siia üle Kihelkonnal lammutatud hollandi tuuliku silinderpüülimasin. Selle uude asupaika mahutamiseks tuligi seinu laiemaks ehitada. Nõnda sai Ilaste veskist Saaremaa ainus püüli jahvatav pukktuulik. Selle tuuliku hingeks oli Saaremaa viimane traditsiooniline mölder Aleksander Helm (1902–1980). Ta täiustas tuuliku mehhanisme palju kordi ja õnneks oli Lümanda sovhoos ses suhtes armuline, lubades tal veskiga jahvatada läbi nõukogudeaja, sellal kui enamus muid tuulikuid hävis või lihtsalt maha tõmmati. Ikka jahu ja püüli, 1970ndate aastateni välja. Ilaste-Sassi peamiseks abimeheks olid baromeeter ja soome raadio ilmateated, saades sedasi teavet soodsate jahvatustuulte kohta.
2014. aastaks Ilaste veski taastati. Hiidlastest meistrite osa selles oli vast suurim. Tuulik toodi taastamiseks Hiiumaale. Selgus aga, et vana ja taastamiskõlblikku oli alles üllatuslikult vähe. Nii sai Ilaste veskist pigem vana koopia. Eks see ole meil ainult Lääne-Eestis levivate pukktuulikute puhul paraku tavaline.
Iseenesest huvitav lugu, et 16. sajandi keskpaigast Eestisse jõudnud pukktuulikutüüp on nüüdseks säilinud põhiliselt vaid saartel, veidi ka mandri lääneservas. Millegipärast keelati kuni 1865. aasta talurahvaseaduse
kehtestamiseni uute tuulikute püstitamine. Ju seepärast, et kõik viljajahvatamine mõisasakste kontrolli all oleks. Alles peale seda sai suur tuulikute rajamine hoo sisse. 19. sajandi lõpul oli Saaremaal juba oma 1270 tuulikut. Nüüd enamvähem vaid paarkümmend. Eks Hiiumaal ole veelgi vähem. Ja kui mõelda, et kunagi oli ainuüksi mu kodukülas Nõmbal oma seitse tuulikut, kõrval Tubalal teist nii palju. Nüüd leiab Nõmbal vaid ühe tuuliku kivise aseme.
Ilaste tuulikul on hiidlastega aga lisaks taastamisele veel üks seos. Nimelt see kummaline nimi Ilaste tulnud kohalikust murrakusõnast “iilane” ehk siis hiidlane. Kas oli kunagi Ilaste talu peremeheks hiidlane või kes seda teab.
Tegelikult oli meil sel oktoobri õhtu eel kiire, tahtsime veel kindlasti ära näha Tagamõisa jugapuud, et lisaks päeva lõpuks Hiiumaa praamile jõuda. Nii jäigi järgi katsumata, ega tuuliku uks kogemata kombel lahti ole. Tasunuks tegelikult ka sissepoole kiigata. Muuseas eksponeeritavat veskis kõrval kulgenud laiarööpmelise raudtee liiprinaelu. Ei no tõesti, et Saaremaa on täis endiste raudteede tamme, seda fakti on ikka veel raske omaks võtta…
