25. augustil ilmus Hiiu Lehes lugu huntahvena leiust Hiiumaa vetes. Lisatud foto allkirjas oli öeldud, et huntahven on Läänemeres soovimatu võõrliik. Samuti oli artiklis mainitud, et tõenäoliselt on tegemist kalakasvandusest pääsenud kalaga. Tartu ülikooli mereökosüsteemide juhtivteadur Henn Ojaveer selgitab, miks need konstanteeringud ekslikud on.
Rahvusvaheliselt tunnustatud ja valideeritud andmetega varustatud kalade infosüsteem FishBase ütleb huntahvena kohta, et ta looduslik levik ulatub Atlandi idaosas Norrast Marokoni ning kala esineb muuhulgas ka Vahemeres ja Kaspia meres. Läänemere kohta märgitakse, et liigi leidmine siit on väga ebatõenäoline.
Rahvusvaheliselt tunnustatud ja uusimaid teadusandmeid sisaldav võõrliikide andmebaas AquaNIS, kus muuhulgas on kõige kaasaegsemad andmed ka Läänemerest, huntahvenat võõrliigina Euroopa vetes ei näita. Seetõttu ei ole väga tõenäoline, et Hiiu saare vetest leitud huntahven on võõrliik ja tõenäoliselt valla pääsenud kalakasvandusest – kui huntahvenat Läänemeres üleüldse kasvanduses kasvatatakse.
Definitsiooni alusel on võõrliik liik, kes on otsese inimtegevuse tõttu kas sihilikult toodud või juhuslikult sattunud uude keskkonda, kuhu ta ise looduslikke levikuteid kasutades ei ole võimeline jõudma. Sellisteks levikuteedeks võivad olla laevandus, kanalite rajamine, mere-elusvarude rikastamine, vesiviljelus, koduakvaariumide loodusesse tühjendamine ja muud.
Läänemeres on aegade jooksul registreeritud üle 170 võõrliigi, mitmeid võõrliike esineb Eesti vetes. Kõige esimene teadaolev võõrliik toodi Läänemerre sisse juba 12. sajandil viikingite poolt laevade märgballasti (kivid) vahel. Selleks on liiva uurik-karp Mya arenaria.
Käesoleval ajal on ilmselt Eesti inimesele tuntuim võõrliik ümarmudil, kes põhjustab pahameelt eelkõige kaluritele sisuliselt kogu Eesti rannikumeres, kuid kes teeb ka meres palju pahandust. Sageli leiavad kalurid püünistest – eriti avamere rannikul – ka Hiina villkäppkrabi Eriocheir sinensis, kelle lähim paljunemisala asub Elbe jõe suudmes Põhjameres.
Seega, huntahven ei ole Läänemeres võõrliik, vaid eksikülaline, kes on siia tulnud oma looduslikust levilast – Põhjamerest. Läänemeri on huntahvena jaoks ebasobiv elupaik, eelkõige madala soolsuse tõttu. Huntahven ei ole Läänemeres seetõttu ka elujõulist asurkonda võimeline moodustama.
Läänemerest ja ka Eesti vetest on aegajalt ikka leitud Põhjamerest läbi Taani väinade siia sattunud eksikülalisi. Näiteks paksuhuuleline hallkefaal Chelon labrosus, õhuke-huul hallkefaal Liza ramada, anšoovis Engraulis encrasicolus, Atlandi pelamiid Bonito bonito ja ka makrell Scomber scombrus. Eksikülalisena on Läänemerre sattunud ka vaalu.
Põhjamerest võivad Läänemerre kas omal jõul või hoovuste abil tulla ka võõrliigid. Need on liigid, kes on inimese abil eelnevalt juba Põhjamerre sisse toodud ja on seal võõrliigi staatuses. Seda nimetatakse sekundaarseks invasiooniks. Näiteks kammloom Mnemiopsis leyidi, kes tegi varem palju pahandust Mustas meres, ei suuda Läänemeres oma asurkonda arvukana hoida ja täieneb Läänemeres pidevalt hoovuste vahendusel Põhjamerest sisse tulevate isenditega. See tehti kindlaks geneetiliste uuringutega.
Kokkuvõtteks – huntahven, nagu ka mitmed teised Põhjameres elavad kalad ja vaalad olid, on ja jäävad meil eksikülalisteks. Neid võib ka tulevikus kohata. Igasugune info eksikülaliste kohta on teadlastele ääretult oluline, kuna see aitab paremini mõista ajas muutuvate keskkonnatingimuste, sealhulgas kliimamuutustest tingitud mõju mere-elustikule.
