See juhtus Kõpus, üsna poolsaare keskel asuva Ojaküla ja lõunarannas asuva Mustana vahelisel metsaalal.
Kõrgessaare jahipiirkonna jahimehe Kaido Kiini kahe ja poole aastane jahikoer Hälli ei soovinud jahti veel lõpetada, kuigi mehed ettenähtud põdra juba ära küttisid.
Kiin rääkis, et koer jooksis koos teise põdraga kaugemale. “Mõtlesin, et lasen tal isu täis haukuda ja siis lähen jär-
ele – nagunii ta enne metsast välja ei tule,” rääkis Kiin.
GPS näitas koera liikumisteed, kuid järsku jäi see paigale. “Aimasime halba, helistasime, aga häält ei olnud,” meenutas Kiin. Ta selgitas, et jahikoeral on küljes telefon, millele helistades kuuleb, mida koer teeb. Kui läheduses on inimene, saab ka temaga rääkida. Kuid telefonis valitses vaikus. GPSi järgi kohale läinud, avastasid jahimehed mahamurtud koera, kelle jäänustele oli mulda peale kraabitud. Lahkamistulemuste ja murdmisjälgede järgi oli murdjaks hunt.
Kahju 2000 eurot
Kuna tegemist oli tõupuhta Jämtlandi koera ehk Rootsi põdrakoeraga, hindab Kiin kahju suuruseks 2000 eurot. Ainuüksi Jämtlandi kutsikas maksab 1000 eurot, väljaõpetamine ja toit peale selle. Paraku riik jahi ajal tapetud koera kütile ei hüvita. Jahil mahamurtud koera eest keskkonnaamet kompensatsiooni ei maksa. Nii tuli kahju jahimehel endal kanda.
Nüüdseks on Kiin uue samatõulise koera omanik. Hukkunud Hälli õel käis ta järel Soomes ja sai selle kätte soodsalt, 1200 euroga. “Tal oli vaja müüa, mul oli vaja osta,” selgitas Kiin, et kenneliomanikul on parajasti palju koeri ja vajadus osa neist müüa.
Paraku on uus koer välja õpetamata ja seda tööd tuleb nüüd jahimehel otsast peale alustada.
Tänavu mais kirjeldas Maaleht samasugust juhtumit Jõgevamaal. Koera omanik esitas keskkonnaametile taotluse koera hüvitamiseks, kuid sai vastuseks, et jahil hukkunud jahikoera ei käsitleta põllumajandus- ega lemmikloomana ning jahil oleva koera hukkumist ei saa käsitleda loomakahjuna looduskaitseseaduse ja loomakahju määruse mõttes.
Kui see jahikoer oleks murtud koduhoovis, siis oleks kahju hüvitatud. Amet leiab, et omanik oleks justkui süüdi, et ta viis koera jahile ja seadis ta sellega ohuolukorda. Samas on jahipidamine seaduslik ja organiseeritud tegevus, mille lahutamatu osa on ka jahikoerad. Samuti on riik pannud küttidele kohustuse reguleerida ulukite arvukust.
Hiiumaa jahimeeste seltsi tegevjuht Anu Sarapuu ütles, et huntide arvukus saarel on teadaolevalt väga kõrge, seda kinnitavad ka hundivaatlused. Sarapuu arvates võis seetõttu sellist asja ette ennustada ja tõenäoliselt tuleb neid juhtumeid edaspidigi.
Suurim kari seitsmeliikmeline
Keskonnaagentuuri töötaja Peep Männili poolt koondatud andmetel oli tänavu oktoobri keskpaigaks Hiiumaalt laekunud
16 hundivaatlust. Määvli jahipiirkonnas (JPRK) oli kaheksa vaatlust, vaadeldud üht või kaht isendit, Tahkuna jprks oli üks vaatlus ja seitse(!) isendit korraga, Laasi JPRKs oli viis vaatlust ja korraga nähti üht kuni kuut isendit, KõrgessaareJPRKs oli üks vaatlus ja nähti kaht isendit.
Männili sõnul saab lisaks sellele vaatlustena käsitleda ka neid kohti, kus hundid on kütitud. Tänavu lasti üks hunt Kõrgessaare jahipiirkonnas, karjas koos oli kolm isendit.
Ülejäänud jahipiirkondadest vaatlusi laekunud ei ole. See tähendab, et andmeid pole Leluselja, Emmaste, Käina, Suuremõisa ja Pühalepa jprk kohta – sisuliselt üle poole Hiiu saare kohta.
Eelmisest aastast on kirjas 16 vaatlust, neist Määvli JPRKs kaheksa vaatlust, kus vaadeldi kaht kuni viit isendit korraga, Laasi JPRKs kaheksa vaatlust, kus koos liikus kaks kuni kolm isendit.
Lisaks kütiti möödunud aastal kaks hunti Laasi ja üks Määvli JPRKst.
Hiiumaa jahimehed on hundivaatlusi saanud teha vaid rajakaamerate abil. Pole ju Hiiumaal kaks aastat olnud lund, et teha jäljevaatlusi.