Suure tuvipuu võras rippus rohelisi vilju. Õitseajal olla ta kui valgeid rätikukesi täis puistatud. Ka virgiinia lumepuul paistsid viljad, lillakasmusta värvi. See põõsas-puuke oli vahepeal Lätis suur moetaim. Suvel ilutseb ta okstel ohtralt narmalisi valgeid õisi, mida võrreldakse lumeräitsakatega. Lumepuud on hakatud kasvatama Eestiski. Ka mul kodus on üks alge olemas, kes mullu suvel oma esimesed õied ilmutas.
Hulk avastamist jagub pöögiliste osakonnas. Igasugu Kaug-Ida pöökide kõrval leidub mitmesuguseid tammesid. Omapäraseim on pikkade nooljate lehtedega sindlitamm. Teda näeb ka Tallinna botaanikaaias, ent siin on ta paisunud juba üle kahejalase tüveläbimõõduga toekaks puuks.
Eriline on suurte lataklehtedega pontose tamm. Kaheksameetrine hübriidne Quercus x pseudoturneri, kelle esivanemateks on harilik ja iilekstamm, on hinnatud oma talv läbi halja lehestiku poolest. Eestis aga vist taolise tamme talvehaljusest asja ei saa. Juba 2011 korjasin Bratislavast Turneri tamme tõrusid. Tärkas väga erinäoline seltskond, kellest päris talvehaljas pole aga ükski ning üleüldse on nad nirud ja kiduvad.
Pöögiliste sugukonnast on omaette eraldatud lõunapöögid. Kui Inglismaal võib näha erinevaid igihaljaid lõunapööke, kes pärinevad Tšiilist, Austraaliast ja Uus-Meremaalt, siis Taanis säärased naljalt ellu ei jää. Isegi igihaljas kaselehine lõunapöök on sel maal õrnavõitu. Kuid heitlehised kasvavad hästi. Teada-tuntud on harilik lõunapöök (Notofagus antarctica). Eesti rannikualadel on ta võimeline kasvama mitme meetri kõrguseks ja lummab eeskätt oma lehestiku kaneelilõhnaga. Hørsholmis on nad nii 6 meet-
rit kõrged. Kodumaal Lõuna-Ameerikas nad sageli palju kõrgemaks ei sirgugi. Seevastu Notofagus pumilio on korralik metsapuu ja Taanis hästi edenenud. Ka Hørsholmis. Kuid miks siin see silekoorne puu on järsku hukkunud? Kas mingi jube uus tõbi valla pääsenud? Seda liiki tasuks Eestiski proovida, olla olemas ta muuseas Tallinna botaanikaaias. Kolme aasta eest Inglismaal puu alt nopitud seemneist tärkas mul vaid üksainus. Notofagus pumiliol on toredad väiksed ümarad lehed, võiks täitsa arvestatav ilupuu olla. Nähes siin aga seda kummalisel kombel hukkunut, kaob igasugune tulevikukindlus…
Kuid kõrval neli viltulehist lõunapööki (Notofagus obliqua) on oma 35 eluaastaga juba vaat et enam kui 15 meet-
ri kõrguseks visanud. Längus tüvede läbimõõt ulatub ühe jalani. See liik pärineb Tšiili ja Argentiina Andidest.
Samas Lõuna-Ameerika killukeses igihaljendasid lisaks pukspuulehised kukerpuud (Berberis buxifolia), neli aastakümmet vanad ja 3 meetrit kõrged. Kahjuks ei paistnud neil ainsatki vilja, mida kaasa näpata. Sellist kukerpuud tahaks omalegi!
Lõuna-Ameerika lõpetuseks jagus seal lisaks veel õige mitu hübriidset lõunapööki (Notofagus obliqua x procera), mis saadud aastal 1996 Šotimaalt ja juba viljuvad ning on varsti vaat et
20 meetri kõrgused puud.
