Hopa ehk Ape on üks vaatamisväärsemaid Liivimaa pisilinnu. 2006. aastal võlus ta mind täitsa ära. Jah, linnake on päris tilluke, rahvaarv nüüdseks langenud tuhandest 800 elanikuni.
Kuueteistkümne aasta eest Hopas käies küsis sealne turismiinfopunkti naisterahvas, et kas teilt Eestist kah lahkutakse massiliselt Iirimaale tööle? Vastasin, et peamiselt õnneks lähemale, Soome.
Toona paelusid mind linnakese keskuse dolokividest laotud majad. Nii täitsa Kuressaare tunnet tekitasid need. Kuid Saaremaal on kasutatud siluri dolomiiti, siin aga devoni paasi. Seda kaevandati linna lähedalt suurest kivimurrust. Nüüdseks on too taas kasutusse võetud. Paraku vaid lihtlabaseks killustikujahvatamiseks.
Hopa linn ise asub juba aga devoni liivakivide peal. Selle ilmekaks näiteks on Vaidva jõe äärne Nõiamüür ehk Raganu klintis. Punane, kollasekirju liivasein tõuseb tumedast jõeveest ja on liigestatud mustendavatest koopaavadest, ungastest ja sakkidest. Hulk kaldapääsukeste pesaavasid on müürile puistatud kah. Paraku on liivakivi pehmevõitu, mistap tulevikus jõuab erosioon kõrval kulgeva Posti tänavani välja…
Toona käisin vaatamas ka väikest, ent vana miniatuurset mändi otse linna maadel ning kaugemal luhal laiutavat, väidetavalt Euroopa jämedaimat hõberemmelgat. Poetasin lätikeelse soovigi selle puu kirjakasti.
Seekordsel läbisõidul jäid mänd ja hiidremmelgas ära. Kuid ilus Nõiamüür sai taas üle vaadatud ning dolokivist majad mõistagi ka. Neid pole seal Jaama ja graniitsillutist säilitanud Posti tänava ristumiskohas tegelikult üldsegi palju. Ning sedakorda märkasin ka olulist erinevust
Kuressaarest. Hopa kivimajadel on ukse- ja aknaümbrised laotud punastest tellistest.
Dolokivist ja tellistest on ka raudteejaamahoone. Kitsarööpmeline Valga-Aluliina-Gulbene raudtee kulges siit läbi 20. sajandi algusest peale, ent suleti 1973. aastal. Hiljem kasutati maja bussijaamana, millest jäänud veel silt AUTOOSTA. Nüüd seisab endine jaam tühjana ent selle aknaavadest leiab väljapanekuid linnakese ajaloost. Huvitav oli teadasaamine Hopa Eesti haridusseltsi maja kohta. See funkstiilis ehitis valmis aastal 1936. Toona elas ses kandis umbkaudu 200 eestlast, linnas küündis eestlaste osakaal 15 protsendini. Huvitaval kombel enne kahe riigi vahelise piiri tõmbamist moodustanud eestlased Hopa elanikkonnast kogunisti ligi poole. Läti alla jäämise järel kolisid paljud ümber Eesti territooriumile.
Peale taasiseseisvumist sai 1994 uuesti asutatud selts oma vara tagasi. Kuid hoone ülalpidamine hakkas üle jõu käima. Nõnda kingiti see 2005. aastal linnale, aga teatud tingimustel – et hoone peab säilitama haridusliku funktsiooni ning Eesti lipp lehvigu sellel kindlasti edaspidigi.
Eestlased ja nende pärand Lätis on alati huvitav teema. Sestap otsisime selle Eesti maja üles. Asub too pisut kõrvalisel Turu tänaval, ametliku aadressiga Tirgus iela 5. Võrreldes ennesõjaaegsega on maja välisilme veidi muutunud, eriti just fassaadi keskosas. Muuseas on kadunud sissepääsu kohal katusest esile kerkiv kivimüüritis. Ja muidugi need plastaknad…
Hoones asuvad nüüd sotsiaalmaja ja muusikakool. Igatahes Läti punavalgepunase lipu kõrval lehvis sissepääsust paremal uhkesti ka sinimustvalge. Kuidagi armas oli seda siinpool riigipiiri näha.
Seinale on kinnitatud ka läti- ja eestikeelne tahvel. Hmh, eestikeelsel leidus kolm viga… Kirjapilt selline: “Ape Eesti Haridus seltsi Kingitus Ape linnale aastad 2005.”
Kuid tegelikult, miks ka mitte kirjutada kingitus suure tähega. Nii väikse kogukonna poolt oli see tõesti suur kingitus.
Hopa servas näitas maantee serval silt: Moniste 10. Kui Moniste, siis Moniste. Tundsin järsku, et liiga lühikeseks jäi see reis, kahju oli Lätist lahkuda.
Ja juba olimegi tagasi kodumaal. Kuid Vastse-Roosas komistasime mahajäänud Lätit meelde tuletavale üllatusele. Sellest järgmine kord.
