Esimesed, mis Urve Harjaku koduaeda tulijale juba kaugelt silma hakkavad, on rododendronid. Põõsad on üle kahekümne aasta vanad, suured ja vajaksid tagasi lõikamist, sest oksad on kooldus, pikad ja põõsas tundub hõre. Alt on vaja anda ruumi uute okste kasvamiseks. “Aga ei raatsi ju, sest uued õiepungad on juba arenenud,“ ütleb Urve. Õnneks on tal juba spetsialistiga kokku lepitud, et juulis, peale õitsemist saab rodo taas korralikuks põõsaks kujundatud. Sügisel pole vaja teha muud kui kollased kuivanud lehed ära rehitseda. Rododendron armastab haput mulda ja kastmist. Hea on Urve soovitusel kasta rodosid kogu suve jooksul kuni sügiseni lahjendatud äädikaveega. Rodot võib ümber istutada igas suuruses, sest taime juurepall on väike. Parim aeg istutamiseks on siiski kevad.
Teerada ääristav madal pukspuuhekk sai aastaid tagasi kanalisatsiooni ehitamisega kannatada. Sestap kujundas Urve heki ümber üksikute taimede riviks, mille oksad on pügatud nagu väikesed pallikesed. Neid pallikesi tuleb kevadel, ja paistab, et ka sügisel, pisut piirata. Pukspuud katta ei ole vaja, ta on üsna külmakindel. Peamine mure on kevadine ere päike.
Hortensiat lõika tagasi
Keset õue ümaral peenral kõrguv tüvihortensia sai mõne päeva eest tagasi lõigatud, sest suured õiekobarad kippusid pookekohta murdma. Hortensia tahab sügisel tagasi lõikamist nii kolme või nelja punga peale, sest uued õied tekivad teise aasta okstele. Kevadel on võib-olla veel vaja talve jooksul kahjustunud oksad eemaldada.
Muru niidab aias küll robot, aga lehti tuleb kogu aeg riisuda. Muruniidukiga saab lehed peeneks hekseldada ja kompostikasti viia. Urvel on neid koguni kaks. Üks on halli kivimüraka moodi, mis suvel taimede kõdunedes hoiab komposti kuuma, tuleb ainult aeg-ajalt vett lisada, et oleks niiske. Teine kast on tavapärane roheline, kahe alumise uksega, kust saab komposti välja võtta. Need kaks kasti on paralleelselt käigus – taimemassi kuumast kastist jahedasse laagerduma pannes. Urve kiidab kuumkomposti kasti väga, neid pidada Agrotarve poes veel müügis olema. Köögijäätmed lähevad samuti kompostikasti, vahele komposti jaoks mõeldud koorepuru ja spetsiaalne kompostimise kiirendaja. Neid saab aiapoodidest osta. Ainult kalaluid ja lihakonte ei ole komposti vaja panna. Kohvi ta ise ei joo, küll aga lapsed. Kogu kohvipaks läheb rododendronite peale, sest on happelise omadusega ja rodode mullale hädavajalik. Roboti abil on Urve lahti saanud varjulise aianurga samblast, sest sammal tahab paljunemiseks vaikust ja rahu, robot sahkerdab aga kogu aeg ringi.
Kasvuhoonesse läheb komposti samuti vaja. Praegu kasvab seal kaks kõrget kaletaime nagu kapsapuud. Niiviisi alumisi lehti toiduks võttes saab taime puuks kujundada. Tavaliselt on kale ilusti kasvuhoones ületalve vastu pidanud ja varustanud perenaist värske rohelisega.
Pea kõik pelargoonid on Urve juba majja viinud. Kaebab ainult, et ei ole korralikku jahedat ruumi, kus neid oleks hea ületalve pidada. Praegu ei tee ta pelargoonidega midagi, sest need õitsevad veel nii ilusasti. Aga kevade poole talve naksab ta ülemisi varreotsi ja paneb uuteks taimedeks juurduma. Need juurduvad vees väga hästi, vana juurekontsu viskab lihtsalt minema.
Edasi jalutame sõstarde juurde. Sõstraid tuleb aeg-ajalt hõredamaks lõigata – vanad oksad ära võtta, et noortel oleks ruumi kasvada ja põõsas liiga laiutama ei hakkaks. Seda võib vabalt sügisel teha. Õunapuid on aias kaks ja nende kujundamiseks võtab Urve puudel ülespidi kasvavad oksad ära. Õunapuud võib tagasi lõigata aasta läbi, aga hea ja mugav on siiski see aeg, kui puu on lehevaba – näeb paremini toimetada.
Nii põõsaid kui ka viljapuid väetab Urve peamiselt komposti ja kanasõnnikuga. Vaid õunapuudele paneb sügisväetist, et neile talveks vajalikku vastupidavust anda.
Roosidele kuhja mulda
Urve ütleb, et tal on aias lilli vähe, sest põõsad meeldivad rohkem. Roose on Urve juba natuke lõiganud, aga praegu soojaga võib taimel veel õitseda lasta. Roos on oma olemuselt ju igihaljas, tahab väga pungadest uut võrset välja ajada. Et seda vastu meie külma talve ei juhtuks, peab tagasi lõikamisega esimest külma ootama. Roosidele kuhjab Urve mulda, muud midagi. Samuti kui pukspuu, ei taha roos väga suurt katmist, ohtlik on talle äge kevadine päike, mis veebruarist-märtsist paistma hakkab. Väike kuuseokstest kate päikese poole ajab vajadusel asja ära. Aia servas kasvavate mitut värvi veigelatega ei ole Urve sõnul samuti vaeva, tagasi lõigata noori taimi vaja ei ole, vaid lehed põõsa alt ära riisuda.
Aia tagumist osa piirab võimas loogeliseks pügatud viirpuuhekk. Viirpuu suurte tugevate okastega oksad tuleb kindlasti ära koristada, mis muidu võivad jalale viga teha. Sellise hekiga ei ole sügisel samuti vaja vaeva näha, piisab mahalangenud lehtede riisumisest. Krundipiirde najal kasvav elulõng tuleb ka sügisel tagasi lõigata puitunud varreni. Ära õitsenud õietutid on täis seemneid, mis tahavad ise end külvata, ja see võib üsna tüütu olla. Maja seinte najal kasvavad viinamarjad on lopsaka kasvuga ja esimest aastat andsid head saaki. Viinamarjal tuleb pidevalt võsusid vähemaks võtta, et marju tuleks.
Elupuude ja kadakatega juhtub tihtipeale, et lume ja külmaga võib puu seest tühjaks jääda. Sellepärast ei ole vaja kurvastada ja puud maha võtta. Urve aias ongi vahvalt kaheharuliseks südameks kujundatud kadakas. Selle tarkuse leidis ta YouTube’ist, kust võib saada nippe ja lahendusi aia hoolduseks ja taimede kasvatamiseks.
Heegeldatud lillede aed
Aias ringi teinud, viib Urve meid aeda, kus ei ole midagi vaja teha. Endises poeruumis, kus Urve aastaid Hiiumaa mahepoodi pidas, avaneb heegeldatud lillede imeaed. Koroona ajal tekkis tal vajadus oma energia heegeldamiseks suunata. Terve sein on täis mitut sorti heegeldatud lilli, üks ilusam kui teine. Rõõmsalt näitab Urve oma heegeldatud kleiti, millega käis presidendi vastuvõtul pärast Kaunima kodu auhinna saamist. Sellise lilledega võrkpluusi heegeldamise õpetuse sai ta YouTube’ist. Tehnika on üsna uudne: enne tuleb lilled valmis teha ja alles siis võrk ümber heegeldada. Kui keegi soovib Urve imelisi heegeldusi osta, siis selleks on Käsitööseltsi majas võimalus olemas.
Üle tänava asuvat linna maalappi ei ole Urve lasknud umbe kasvada. Ta ütles, et kohe ei saa oma köögiaknast padrikut vaadata. Jõe poole laskuvat kallast on ta järjest täitnud ja põõsaid juurde istutanud. Õpetlik lugu on rääkida elupuust, mille kohalikud koerad võtsid oma märgistamise puuks. Koerte tegevuse tõttu kolletuvaid oksi on ta ära lõiganud, et elupuul tüve kasvatada. See ei ole koerte tegevusele ka nii tundlik kui oksad.
Urve on veendunud, et ta parem heegeldab, kui üle jõu aias rahmeldab. Tarkusega hooldatud aed kasvabki auhinna vääriliseks.
Fotod: Eike Meresmaa