Ahvenamaa loodeosas asuv Geta tundub olema vana rikas põllumajanduspiirkond. Veel nüüdki on Östergetas näha lausa häärberi mõõtu puidust taluhooneid.
Loendasin kokku ka viis säilinud pukktuulikut, millest vaid üks meie moodi hall, ülejäänud punaseks võõbatud. Laiad künklikud põllu- ja rohumaad on kasutusel tänapäevalgi.
Peale kümmet versta kõndimist jõudsin Höckböles õigele teeotsale. Mu sihiks oli Höckböleholmeni puisniit. Tee ja järve vahel õitses kaljudel väike tihnik laukapuid (Prunus spinosa). Meil kasvab see looduslik võsaploom vaid paiguti Lääne-saaremaal. Soomes levib ta Ahvenamaal ja edelasaarestikus, kusjuures kaardi järgi kohe õige laialdaselt. Soome sisemaal kasvatamiseks peetakse teda külmaõrnaks. Edasisel Ahvenamaa reisil ma siiski rohkem laukapuid ei trehvanud.
Siin, laukapuude ümber, kasvas tore kooslus rässakatest sangleppadesr, õitsvatest vahtratest ja toomingatest, niidul nurmenukukollane segiläbi kannikeste sinisega, kaljul punamas valged kukeharjad. Viimased aga ainult metsõunapuu all. Kas õunapuu lehevaris sisaldab lubiainet, et kukehari sedasi siin hapul graniidil kasvada saab?
Mõni maad edasi ilmusid kaljusein ja tammepuud ning ses soojas päikseorus õunaistandus. Siit laskus roopatee alla helerohelisse võilillelisse heinamaaorgu. Oru keskel laiutas pooppuu, ümber küngastel õites vahtrad, seas kaski-mände ja veel raagus oksi ringutavaid tammesid. Pooppuid silmasingi Ahvenamaa looduses vaid Höckböleholmenil, muidu olid kõikjal ikka üha soome pihlakad. Puude all õilmitses kevadisi seaherneid, ülast ja nurmenukku, oli angerpisti, kuutõverohtu ning imelikku laiade lehtedega putkelist. Kuidagi võõras teine. Ongi võõras. Tegu oli laialehise kareputkega (Laserpitium latifolium), keda Hiiumaal ei kasva, mujal Eestis vaid Saaremaal, Lõuna-Läänemaal ja Raplamaal. No kuis küll see Ahvenamaa selline saaremaiselt lopsakas ja liigirikas küll on?
Jõudsin mändide ja lehtpuudega seljandikuni, tee aga jõudis tarani. Siit algab Höckböleholmeni kaitseala, mis on põhiliselt hõre karjaamaamets mändide, tammede, haabade ja sarapuudega, liigestatud künkaist ja kaljunukkidest, vaatega Urkani laheveele. Algul tundus, et rohtkate polegi eriti rikkalik, ent siiski tabas silm muuseas hammasjuurt, lõokannust ja kurerehasid.
Jõudsin rannaäärsesse nõkku, mis kollendas varsakapjadest ning kus kõrgveepiiri märkivast pillirooprügijoonest ülalpool tumepunetasid ruudulised rippu kellukad. Olin jõudnud looduslikule püvililleniidule.
Kirju püvilill (Fritillaria meleagris) arvatakse Läänemere piirkonda olevat jõudnud inimese kaasabil ja on laialt metsistunud näiteks Rootsis Upplandis. Sealtkaudu võis ta jõuda ka Ahvenamaale. Ahvenamaal kuulub ta kaitse alla ja väheseid püvilille kasvupaiku üritatakse igati alles hoida. Kirju püvilill armastab niisket maad, talub talvisemal poolaastal isegi üleujutust. Siin rannaniidul pole püvililli just ülearu palju ega tihedalt, iga taim omaette hoidmas ja diskreetselt teistele ruumi jättes. Malemustriliste seas leidus ka paar valge õiega püvilille. Mesilane puges ühte kellukasse. Püvilille õis on Soome flooras üks suurimaid.
Samast niiduservast kummusid silekaljud, kukil troonimas maaliline tammepuu. Vastas, vaid jõelaiuse väinariba taga kerkis kõrge kivine-rohune puiskarjamaamägi. Edasi astudes trehvasin noores hõbelehes ja õiealgetes pooppuud, nii eksinuna harilike ja soome pihlakate sekka.
Ja juba jõudsin Lastarud-deni ninale. Siin… Aga las ma parem kasutan oma tol 15. maikuupäeval kohapeal kribatud hetkemuljeid: “Oh, no ma ei tea, siin tunnen korraga lausa õnnestavat tunnet – minusugune tuimaks muutunud tükk! Tõesti, nagu välismaal järsku. Tegelikult ma ju olengi välismaal. Justkui kusagil Vahemere piirkonnas. See on nii ilus maastik, kaunimat ei oska kujutledagi. Samblikuhallid silekaljud loovad sekka väikseid astmestikke, kuniks neeme otsas vette vajuvad. Üksikud männid, kadakad, tammekrässid, pihlad, saar, metsõunapuu. Vahtrad kollendavad õitseda. Kuslapuu alt piilub valgeid ülaseõisi, tamme all kollaseid nurmenukke. Jõudsin täpselt siinse aasta kauneimal ajal. Sest kõige krooniks õitseb madalmurusel neemeaasal kivide vahel paksult leeder-sõrmkäppi – ladina keeli Dactylorhiza sambucina, kohalikus keeles Adam och Eva. Rohkem on purpurlillasid Aadameid, helekollased Eevad ei torka nii kontrastselt silma, ent ometi loovad nad kokku ainulaadse mosaiigi. Neist kõrgemale küünitavad oma valgeid õiesilmi harilikud kivirikud. Veel on angerpisti, rohulauku, verevat kurereha ja punavat valget kukeharja. Mitte ei mõista ma, kuis ikkagi on meri kuhjanud siia nii lubjast pinnast, et hapudel graniitkaljudel säärane lootaimestik vohada saab!?
Ümber neeme laiub vesi – merelaht, mis aga taamal ruttu metsakallaste vahele kaob kui järv. Põhja pool kerkib puiskarjamaa vallseljak, läänes metsased nõlvad, edelas, tammiku lahekääru järel, kerkivad merepinnast kuni 40 m kõrgemale hallid kaljud, turjal tumedad kuused.
Kõige keskel pärlina see leeder-sõrmkäppade neem. Olen täiesti üksi kogu selle ilu keskel. Nojah, linnud ja sipelgad on muidugi ka.
Neemeotsa saareigerike all õitseb hilistunud kollaseid kuldtähti ja lõokannuseid. Kõik on siin korraga ja koos olemas…”
