“Kas Sa Ulfsakiga ka etendusi koos tegid?” küsin Maretilt, kui oleme Emmaste raamatukogus kokku saanud ja räägime ainult mõnedest raamatutest, mis talle midagi tähendavad, sest neid on ju tegelikult palju rohkem.
Maret: Jaa, ühe, Draamateatris, aga see meeldis millegipärast ainult lastele ehkki oli täiskasvanute tükk.
Tead, et ma mäletan Sind kuskilt 90ndate algusest, Sa kõndisid lehvivate pükstega lennujaama ees edasi-tagasi ja minu mälupildis rääkisid mobiiltelefoniga, mis ei olnud tollal veel võimalik.
No see pidi olema Rock Summer. Sest siis me käisime esinejatel vastas. Baltoscandali ajal ei käinud. Tollasele meeskonna kokkupanijale Krõõt Volmerile tuleb au anda, et ta sellised korraldajad kokku sai, ükski ülesanne ei jäänud lahendamata, miski ei pane enam imestama. Rock-Summer, Jazzkaar, Baltoscandal 90ndatel – paremat ürituste korraldamise kooli pole olemas.
Erakogu Taga Mareti onu ja isa. Ees vanaema, vanavanaema ja ema. Pilt on tehtud Mareti ema sünnikodus.
Saime raamatukogus kokku, Sa oled kuuendast eluaastast Kõrgessaare raamatukogus lugeja, aga kus me tegelikult oleksime võinud kokku saada? Mis kohad Sulle Hiiumaal olulised on?
Raamatukogu ongi oluline. Ega Hiiumaal neid erinevaid, avalikus kasutuses olevaid ruume, mis mõjuksid sümpaatselt, eriti pole. Raamatukogud, olgu nad ükskõik millises ruumis, mõjuvad mulle alati inspireerivalt – need on ruumid täis lugusid, mis võivad liigutada, aga ka täiesti külmaks jätta ja see otsimise tunne, mis mul alati raamatukogus tekib, ongi hea.
Samas, me oleksime võinud ka Nelja Nurga Galeriis kokku saada või hoopis õues – kui oleks olnud soojem aastaaeg. Üks suur mõjutaja Hiiumaal ongi see mitte miski, mida vaadates tuleb siis erinevaid lugusid ette kujutada.
Sa oled Hiiumaalt pärit ka, eks?
Jaa, minu vanaema nimi oli Elva (Eespere) Silk ja vanaisa nimi Artemi Silk, kuigi me kutsusime teda Artiks. Minu vanaema ja vanaisa abiellusid samal aastal kui mina sündisin, vanaisa pole minu päris-vanaisa, aga on see, kes mind on mõjutanud. Vanaema on pärit vanadelt Reigi küla aladelt, täna on kohanimed siis vastavalt Rootsi küla ja Reigi küla, Hiiumaa rootslaste järeltulija. Vanaisa jälle Viskoosast, kunagisest Kõrgessaare mõisa südamest. Aga isapoolne suguvõsa on hoopis Ida-Virumaalt ehkki isast sai südames ka hiidlane.
Erakogu. Üks korralik suvine pilt, mis tehti iga aasta surnuaias. Pildil vanaema, vend Andres, vanaisa ja Maret umbes 13–14 aastaselt.
Aga Sa ei ole päris kogu aeg Hiiumaal elanud?
Ei, lapsena tulin suvedeks. 31. augustil jälle linna kooli tagasi. Sellest tulenevalt on kujunenud minu esteetiline ja maailmavaateline vastuolu ja lõhestatus. Suvel sukeldud kõigesse, mis hinge toidab – metsikus koguses vanavanemate jutte ja loodus, talvel käid õudse Mustamäe tarbearhitektuuri vahel koolis. Päriselt kolisin Hiiumaale alles 2008. aastal. Enne käisin akusid laadimas ja mõtlemas ja see ei tundunud siin töötegemise koht. Aga siis müüsin Tallinnas korterit ja sain aru, et pole ju vahet, kas ma elan saarel või linnas, niikuinii liigun palju ringi. Ma üldse ei plaaninud kolida.
Aga kuidas Sina Saaremaa muuseumi sattusid?
Ma ei tea, kas see on juhus, ettemääratus või mis, aga nii juhtus, et vaatasin ajaviiteks Facebookis uudisvoogu ja nägin kuulutust: Saaremaa Muuseum otsib programmijuhti. Endalegi aru andmata, miks, kirjutasin neile kohe kandideerimise avalduse ja motivatsioonikirja. Paar päeva hiljem tundsin end kuidagi ebamugavalt, et olin nii spontaanselt käitunud, aga lohutasin end, et ega nad mind jutule ei võta, ma pole ju muuseumi töötaja. Ja siis kutsuti mind vestlusele ja siis võeti tööle.
Mulle tuli jälle täiesti teine asi meelde – see, kuidas Sa kunagi ammu rääkisid, et said täiskasvanuks tänu sellele, et said aru, et Sinu vanemad on samasugused nagu Sa ise ehk avastasid, et täiskasvanuks saamine on ka narratiiv, mida pole päriselt olemas.
Kuna ma olin hüperaktiivne ja tahtsin lapsena absoluutselt kõike, siis ilmselt kõige lihtsam viis mind kuidagi ohjata oligi see, et vanemad kordasid nagu mantrat, kui täiskasvanuks saad, siis teed… See jäi minu sisse, see suur eesmärk. Aga saades 18 (ametlikult olin siis täiskasvanu), 19, 20… Ei paistnud seda täiskasvanuasja kohe kuskilt, ikka olin samasugune. Alles aastaid hiljem olen selle üle mõeldes hakanud tajuma, mis see võiks olla.
Aga töö juurde tulles. Millise lavastuse ettevalmistamine Sind kõige rohkem puudutanud on?
Vastus on lihtne, absoluutselt kõik lavastused, mida ma oma elus kujundanud olen, on mind puudutanud, isegi koolitööd, mis ilmavalgust ei näinud. Ma kohe pean lugude sisse minema. See pole just väga tervislik, aga mis teha, kui teisiti ei oska.
Ikkagi nimeta, palun, mõni lavastus, mis on Sulle hästi oluline.
Need, mis on olulised enda jaoks, ei oma suures pildis tähtsust. Näiteks tegime kunagi Von Krahli algusaegadel Toomas Hussari ja Raivo E. Tammega üht tööd, ma isegi ei tea, kas seda saab täismahus lavastuseks nimetada, aga selle protsess ja tulem kummitab mind siiani. Nimi oli „Mängufilm”. Ja tegelikult on neid veel, aga, ma loodan, et kokkuvõteteks on veel pisut aega.
Kuidas Reigi pastoraadi näitused alguse said?
Enamik asju juhtub minuga kuidagi möödaminnes, mitte otseselt plaanitult. Katrin (nüüd Kivivuori), kes oli tollases Kõrgessaare vallas tööl, pidas vajalikuks tähistada Hüti klaasikoja 385. aastapäeva. Ta mõtles: meil on vallas klaasikunstnik Kalli Sein, teatrikunstnik Maret Kukkur, miks mitte küsida, kas nad oleksid nõus näitust tegema? Ja kui kiriku omad ka nõus on, siis miks mitte just pastoraadis, mis pea ainukese maamärgina klaasikoja ajast veel alles. Me siis tegime Eesti klaasikunst Hiiumaal Reigi pastoraadis, „Liivast oled sa võetud…”, 20. juuli kuni 17. august 2013. Suurepärase näituse kuraator oli Kalli Sein ja kujundaja Maret Kukkur.
Kuidagi see loominguline protsess ja omavaheline keemia toimis ja nii on märkamatult juba kuus korda koos toimetatud. Peab lisama, et oluline inimene on veel Valev Sein, viimased kolm aastat oleme koos mõelnud ja teinud. Ja veel olulisem, kui meie kõik kokku, on Helle-Mare Kõmmus. Alati peab protsessis olema keegi, kes suudab loomepalangus põlejatel silma peal hoida. Kõik see tegemine ongi tegelikult kõigi meie energiate summa.
Erakogu. Maret vanaisa ja vanaema juures Viskoosas koos kassiga. Umbes kaheaastane.
Mis sel suvel tulemas on?
Genius Loci IV „Elu 1628. 1928. 2023”
Klaasikunst ja sõna otseses mõttes elu neil erinevatel aastatel. Kui on nälg ja katk, siis järgmiseks on laual austrid, sidrunid, kapparid. Kui kired löövad üle pea ja meeled on pimestatud, on äkitselt järgmiseks surm. Umbes selline saab järgmine kohavaimu-näitus olema.
Mida need pastoraadinäitused Sinu jaoks üldse tähendavad?
Minu jaoks on see vast mõttele vormi leidmine selliselt, et tekiks uus terviklik kunstiteos. Saksa keeles on selleks ka sõna: gesamtkunstwerk. See on kunst (teiste, üliandekate kunstnike terviklikud teosed) ruumis ja valguses, aga mitte lihtsalt ilusti asetatuna vaid nii, et asukohast, teostest endist, valgusest ja mõnest muust materjalist kokku saab pastoraadi minevikuga ühtiva loo – kohavaimu – Genius Loci. Mulle meeldib, kui näitustel on mitu kihti, igale külastajale jääb võimalus näha just seda, mis vastu peegeldab temast endast. Ma ei saa hästi aru, kui arutletakse kunsti mõistmise üle, kunsti tajuvad ju kõik, mõned on lihtsalt osavamad sõnas ja suudavad kogetut ka verbaalselt edasi anda, mõned kannavad elamust vaid endas, vaikselt.
Kui kunst ja kohavaimud kõrvale jätta, on minu jaoks tähtis ka side kõigi Hiiumaal lähiümbruses elavatega. Näiteks Lauka koolis õppivad noored ja Kõrgessaare raamatukogus kooskäiv Huviklubi, nendega kokku puutumine, ja jälle just tänu näitustele, on oluline! Noored on need, kes kannavad endas homset ja Huviklubi on justkui vundament, mis mäletab eilset.
Ristimine ja leeris käimine Reigi kirikus. 1993 või 1994.
Hiiumaaga seotud inimestest rääkides. Kas Macbethi käisid vaatamas? Mis fenomen see on, mis Semperit ja Ojasood vaatama ajab?
Jah, käisin. Kui nüüd fenomeni saaks lahti võtta ja retseptina välja kirjutada, siis kaoks ju mõte. Ma arvan ja usun, nagu kõigi koosluste puhul, on see nende omavaheline energia, millega liidetakse trupi energia ja millest sünnib see, mis meid kõiki erutab, liigutab, mõjutab. Ene-Liis on ka juurtega Hiiumaalt.
Hiiumaa juurtest veelkord, kas Sul on mõni neist värvikatest lugudest meeles, mis vanavanemad rääkisid? Räägi mulle ka.
Ma ei saa… Minu mälestustes pole need terviklikud lood, vaid fragmendid ja need on minu omad, need on osa minust. Ma annan neid lugusid ära küll, aga pisut teisiti kui Margus „Mamma lugusid”. Ma pole näitleja, seega on väljendusvahendid teised. Mulle tundub, et need tänased toimetamised pastoraadis ongi nagu tagasiandmine selle eest, mis ma lapsepõlves Hiiumaalt sain. Kõlab õõnsalt, aga see on justkui moraalne kohustus.
Maret Roomas umbes 2005. a.
