HELEN MIHELSON 
Marek Maar Kuna esimesed pildid läksid aia taha, sai värske fotograaf kaasa soovituse looma nimepidi hüüda. Äkki õnnestub ta nii kaamerasse vaatama saada.
Fotoaparaat näpus, kaob peremees pimedasse lauta. Ajakirjanik jääb hoovi, kaaslasteks mõned lambad, üks oranž kass, kaks parti ja kanad. Ka üks eksootilisema välimusega kanaline – hallide sulgedega pärlkana. “Ta võib vabalt üle katuse ka lennata!” jõudis Maar veel enne kiidelda.
Kõrvalisi isikuid enam naljalt lauta ei lasta. Seakatk ja kümned tuhanded hukatud loomad on liiga värskelt meeles. Seetõttu on ka terve hulk reegleid, millest üle ei tohi astuda. Ehkki veterinaarametist öeldi, et nad ei saa kedagi keelata – küll aga soovitada mitte minna –, arvas peremeeski, et pigem ei maksa.
Loomakasvatajad on rangelt soovituslike reeglite ja nendega kaasneva bürokraatia suhtes hellad, niisiis pole mõtet loomingulise lähenemisega riskida.
“Ta sai päris kurjaks nüüd,” teatab Maar, kui on laudaukse seljataga kinni löönud. Aga pilt on käes – parajasti söömise lõpetanud Laigu vaatab nukralt kaamerasse, kärss värskelt ette toodud jahulurriga koos. Üksiku sea hea elu – tee, mida tahad ja kuidas tahad.
“Mingi aeg oli mul sigu nii palju, et ei mahtunud enam lauta ära. Siis pidin osa maha müüma,” meenutab peremees. Tippaegadel pidas ta enda talus Hellamaa mäel korraga isegi 50 siga. Sealsamas Nigula talus on ta ka sündinud, juba tema vanaema kasvatas seal loomi.
Hiiumaa on seni ainus maakond, kuhu sigade Aafrika katk jõudnud ei ole. Sellegipoolest on kogu riiki laastanud katkupuhang ka siinsele seakasvatusele jälje jätnud. Selleks, et me ka jääks katkust puutumata, ei ole juba aastaid lubatud mandrilt saarele uusi sigu tuua. Niisiis ongi sigade arv tasapisi kokku kuivanud. Kui veel hiljaaegu oli seakasvatajaid mitu, siis praeguseks on alles vaid üks. Sel ühel seakasvatajal omakorda on vaid üks siga. Võib kõlada uskumatuna, kuid vähemasti ametlikel andmetel on terve Hiiumaa peale üksainus siga.
Üks siga tervel saarel on kaugel aastatuhande alguse hiilgeaegadest, mil Hiiumaal kasvatati tuhandeid sigu. Loomi nuumati soomlastele kuulunud hiigelfarmis ja saadeti seejärel mandrile tapamajja. See oli tulus äri ja tegi sigala omanikfirmast isegi Hiiumaa suurima põllumajandustootja. Parimatel aastatel küündis ettevõtte käive kümnete miljonite kroonideni.
Kuid 32aastasel Marek Maaril ei ole kümneid miljoneid. Isegi üht miljonit ei ole. “Eks see loomakasvatamine ongi puhtalt hobi, raha sellega ei teeni. Pigem saad võlad kaela,” ütleb ta. “Siis võib-olla tasub ära, kui sul suur kari on. Ka 50 sea pidamine oli rohkem ikkagi peavalu. Lambad on mul ka lihtsalt muruniidukid.”
Kas Maar on mõelnud sigu juurde võtta? “Pole ju kuskilt võtta. Teisedki ei tohi enam niimoodi sigu välja anda,” ütleb Maar ja lisab, et korra käis see peast läbi küll. Aga kust võtta?
“Linnamäe Peekonis ju oli katk sees ja nad on vastikult lähedal (Läänemaal – H.M.). Kui katk sisse tuleb, on karantiini vaja. Ja kuna mul on laut ja maja koos, oleks me sellisel juhul pidanud välja kolima,” räägib ta.
Teiseks on saarel seakasvatusega keeruline, sest Hiiumaal pole tapamaja, kus siga tappa tohiks. Nii ei saa liha ka ametlikult müüa. Kui siis ainult tuttavatele käest-kätte. “Kuulutada ju ka ei tohi,” lisab Maar. “Need, kes olid varem ka minult ostnud, ikka ostsid. Aga ega see lihast lahtisaamine kerge polnud.”
Mis seal salata, ka seitsmeaastane kult Laigu oleks ilmselt ammu vorstiks tehtud, kui temast poleks pere lemmikloom saanud.
Kui ta ligi seitse aastat tagasi samas laudas sündis, ei osanud loom esiti käiagi. Teda vaevas liigesepõletik, mis Maari teada olevat pruunide sigade puhul üsna tavaline. Laigugi on pruun ja laiguline.
“Ta ei ole selline tavaline roosa põrsas, nagu oleme harjunud nägema. Pigem meenutab ta metssiga,” ütleb peremees.
Algul elaski väike käimisvõimetu põrsas koos perega toas ja mängis lastega. Talvel mängiti toas ja kui suvel ilmad soojaks läksid ja väike täispuhutav bassein välja toodi, oli ka Laigu kohal ja mängis koos lastega basseinis.
Pereema abiga hakkas siga lõpuks ka kõndima. Küll aga lonkab ta praegugi üht jalga.
“Lihtsalt on. Roojab ja sööb,” vastab Maar küsimusele, mida loom üksi laudas teeb. Viimane kaaslane “tehti ära” aasta tagasi jõuludeks. Kui palju üksildasi aastaid Laigut veel ees ootab, ei tea keegi.
“Ega vana kuldiga polegi midagi teha. Süüa ta ju ei sünni. Ju ta vanadussurma läheb,” ütleb Maar. “Kapastos on matmispaik. Eks ühel heal hetkel tuleb sinna minna.”
Sigade arv maakonniti
Harjumaa 25 931
Hiiumaa 1
Ida-Virumaa 4628
Järvamaa 1165
Jõgevamaa 27 161
Läänemaa 7515
Lääne-Virumaa 53 509
Pärnumaa 8824
Põlvamaa 28 254
Raplamaa 9677
Saaremaa 30 606
Tartumaa 21 763
Valgamaa 70
Viljandimaa 83 345
Võrumaa 11 242
Allikas: põllumajandusloomade register, PRIA
HELEN MIHELSON
