Eelmisel neljapäeval kiitis Vabariigi Valitsus heaks alustingimused omavalitsuste ühinemiseks. Nagu mitmel pool juba välja toodud, oli üks maagiline arv neis kriteeriumites 5000 elanikku ühinenud omavalitsuse kohta. Tõsi, koheselt lisati juurde nii eritingimused ääremaadele kui saartele. Samas kinnitas riigihaldusminister Arto Aas hilisemalt, et pigem toetab valitsus 10 000–11 000 elanikuga omavalitsusi.
Oluline muudatus on tehtud ka liitumiste ajakavas. Kui regionaalministri büroo hiljutisel maakonnatuuril esitatud info järgi oli plaan viia vabatahtlik ühinemine läbi 2017. aasta kohalikeks valimisteks ning pärast seda alustada 2018. aastal sundliitmisega, siis valitsuse heakskiidu saanud tingimustes on vabatahtlik ühinemine nihutatud 2017 algusesse ja sundliitmine tuleb läbi viia sügisesteks valimisteks.
See paneb kogu omavalitsussektori pingelisse olukorda, sest nii otsuste tegemiseks kui ka vastuvõtmiseks on aega sisuliselt aasta.
Ei tea, kas ja milliseid erisusi riigihaldusministri büroo ja valitsus on valmis lubama Hiiumaa puhul, aga laias laastus saab olla küsimus vaid, kas üks või kaks omavalitsust. Kuigi, kui aluseks võtta rahvaarv (2011. a rahvaloenduse andmetel elas Hiiumaal 8482 inimest) või pindala (1023 km2), annavad mõlemad valitsuse silmis õiguse siiski vaid üheks oma-
valitsuseks.
Mis on ka loomulik, sest kuigi kõplastel, sarvekatel ja emastemeestel on kohapeal omavahel alati klaarimist, kes neist kõige õigem hiidlane on, on Hiiumaa ja hiidlase identiteet väljapoole saart määratletud mitte küla- ega valla- vaid ikka merepiiriga.
Niisiis ühineda tuleb. Ja kui vabatahtlikult ei taha, tuleb seda teha vastu tahtmist.
Arvestades aga praeguste Hiiumaa vallajuhtide meelsust ja koostöövõimet, saab see protsess olema vägagi keeruline. Kui veel mõni aeg tagasi oli Emmaste, Käina ja Pühalepa otsus jääda iseseisvaks kantud eelkõige majanduslikest argumentidest, on viimaste kuudega sellele lisandunud väga tugev emotsionaalne vastasseis Hiiu valla suhtes.
Kuidas siis olukord lahendada, et järgmine aasta ei kuluks vägikaikaveo ja tegelikkuse ignoreerimise peale?
Ühe lahendusena võiks riigi toel kaaluda neutraalse omavalitsusliku lepitaja palkamist, kelle ülesanne oleks juhtida kogu vabatahtlikku ühinemisprotsessi, jahutada kirgi ja leida parimad kooskõlad edasiseks ühistoimimiseks. Ehk oleks tulemus parem kui mitte jätta seda protsessi ainult kohalike poliitikute ajada.
Aivar Viidik
