Pilleriin Altermann ütleb, et on alati tundnud soovi kunagi Hiiumaale elama tulla. Algselt arvas ta, et veedab siin kunagi pensionipõlve, aga kevadel töökohta vahetades mõtles – miks mitte teha kohe elus suurem muutus.
“Olen olnud suur Hiiumaa fänn terve elu ja mul oli kogu aeg kuklas teadmine, et ükskord ma siia kolin,” räägib nüüdseks pisut üle nelja kuu saarel elanud Pilleriin Altermann.
Möödunud kevadel töökohavahetust kaaludes tuligi mõte teha hoopis suurem muudatus ja kolidagi Hiiumaale: “Õnneks sujus kõik hästi ja mõttest teostuseni läks väga vähe aega.”
Kärdla raamatukogus arendusspetsialisti-vanemraamatukoguhoidjana töötav Altermann ütleb, et tema Hiiumaa-armastus sai alguse juba varajases lapsepõlves: “Käisin pisikesena isaga Hiiumaal tema parima sõbra juures, kes on suvehiidlane. Ma ei mäleta sellest ajast midagi, aga mäletan seda tunnet, mis siin oli.”
Täiskasvanuks saades hakkas ta ise saarel käima. Kuna tal polnud saarel n-ö oma kohta, käis ta lihtsalt telkimas või ööbis mõnes majutuskohas.
“Kuigi mul pole Hiiumaaga mingit seost, olen tulnud siia igal võimalikul hetkel. Siin on kõik kuidagi teistmoodi – loodus, inimesed, aeg, tunnen ka ennast teisiti, olen rohkem kohal,” selgitas Altermann, miks just Hiiu saar tundub talle õige koht elamiseks.
Kodutunne tekkis ruttu
Pilleriin tõdeb, et on saareeluga üllatavalt kergesti kohanenud. “Tegin otsuse siia elama ja tööle tulla hästi umbropsu ja mul puudusid igasugused teadmised, kuidas siin mingi asi toimib, aga paari nädalaga oli kodutunne olemas.”
Ta leiab, et Hiiumaal on kõik väga hästi ja tema siin millestki puudust ei tunne: “Mul on kõik olemas, internetiga ei ole ma ka kellestki kaugel ning siin oli kõik kohe hästi kodune.”
Saarele kolides kartis ta algul, et hakkab ruttu oma endisesse koju tagasi igatsema, aga seda tunnet pole siiani tekkinud. “Hiiumaal on tore, olen rahul, et siia kolisin ja arvan, et siin on hea elukeskkond.”
Enne saarele kolimist öeldi talle, et siin võib igav hakata, sest pole samu võimalusi, mis Tallinnas. “Mina seda siin ei näe – kogu aeg toimub midagi ja kui ise võimalusi otsid, siis neid ka leiad, no ja kui ei leia, tuleb võimalused ise tekitada.”
Peale nelja Hiiumaal elatud kuud ütleb ta, et ei näe siin midagi, mille üle kurta. Naljatades ütleb, et isegi poodide kaubavaliku üle ei oska ta veel kurta: “Ma ei ole siin elades mitte millestki puudust tundnud.”
Suurt erinevust märkab ta siinses elutempos: “Olen eluaeg Tallinnas elanud ja seal oli kogu aeg niisugune kiirus, et tegelikult ei märganudki, mis su ümber toimus.”
Hiiumaal see eest on kõik hästi lähedal: “Mis otsused vald teeb, mis siin üldse toimub – kõik on kohe teada. Võib-olla on asi ka selles, et siin on aega kõike märgata.”
Peale kiiret Tallinna-elu on Pilleriin endale Hiiumaal teadlikult aega võtnud. Pealinnas töötas ta raamatukaupluse Apollo personalijuhina ja arvab nüüd, et oli end sel töökohal ammendanud.
“Olin kõike teinud nii suure intensiivsusega – selles mõttes on siinne töö ja elu hea vastand.”
Tema sõnul ei tähenda see, et päevad Hiiumaal on vähem intensiivsemad, vaid need on lihtsalt teistmoodi kui Tallinnas. Näiteks, kui ta varem tundis puudust raamatute lugemisest, siis nüüd on tal selleks jälle aega. “Arvan, et minu olemusele sobib Hiiumaal elamine ja töötamine rohkem.”
Näeb end tulevikuski saarel
Need hiidlased, kellega ta seni kokku puutunud, on olnud hästi sõbralikud ja toredad, mandrilt tulnu suhtes küll pisut umbusklikud. “Arvestades hiidlaste otsekohesust, siis keegi pole otse näkku öelnud, et üldse ei sobi,” ütleb Altermann, et teda on siin hästi vastu võetud.
Sellegipoolest saab ta ikka aru, et hiidlane on hiidlane ja tema selleks kunagi ei saa: “Eks ma olen sellega leppinud, peaasi, et ma saan siin elada.”
Täiesti kindlasti näeb Altermann ennast ka tulevikus saarel elamas ja töötamas. “Mulle tundub, et kõik eelnev on olnud eksisamm – tunnen ennast Hiiumaal nii hästi.”
Tema arvates on Hiiumaal väga palju seda, mida tuleks hoida ja ta loodab, et saar jääb ka tulevikus püsima sellisena nagu see on praegu.
Ta ei karda ka, et praegune töö end tema jaoks ammendab. “Niipalju kui mina aru saanud olen, siis hiidlased, kes siin kohapeal elavad, on hästi leidlikud ja mõtlevad alati midagi uut välja ja kui endal on tahtmine, saab alati hakkama.”
Raamatukogutööga on Altermann väga rahul ja arvab, et leidis endale sobiva väljundi. “Kui see aeg kunagi kätte jõuab, küll ma siis leian midagi uut,” usub ta, et võimaluste leidmine on kinni ainult iseendas ja kui muudviisi ei saa, peab neid endale ise tekitama.
Soovib kogukonda panustada
Kuna Pilleriin on saarel olnud alles lühikest aega, pole tal veel kindlaid plaane, mida teha lisaks raamatukogutööle. Siiski võttis ta just vastu väljakutse ja hakkab koordineerima täiskasvanud õppija nädala (TÕN) sündmusi. Ta ise ütleb, et see on üks võimalus anda oma panus kohalikku haridusellu ja kogukonna ellu laiemas mõttes. “See oli ka minu üks eesmärke, et siinse hariduseluga kuidagi seotud olla,” selgitab ta.
Samas usub ta, et leiab kindlasti veel midagi, millega tegeleda: “Arvan, et veel on selleks natuke vara, sest olen siin veel nii vähe olnud ja teadlikult võtnud aega, et vaikselt tundma õppida, mitte kohe üle pingutada.”
Ka raamatukogutöö oli tema jaoks täiesti uus maailm ning tema enda sõnul teda üllatas, kui palju on siin juba ära tehtud ja proovitud. “Arvan, et oma töös muudatuste või uuenduste tegemiseks pean sellesse rohkem sisse elama,” ütleb ta. Nii teevadki nad raamatukogus samm-sammu haaval väikeseid uusi asju. Nii tegeleb ta raamatukogu Facebooki lehe, Instagrami ja veebilehe arendamisega. Ja kindlasti on plaanis korraldada raamatukogus uusi ja huvitavaid sündmusi.
