Tiia Koit 
Hergo Tasuja 
Hergo Tasuja Sõit algas 31. juuli õhtul, eesmärgiks jõuda lõikuskuu esimesel päeval Poola pealinna. See tähendas, et tantsijad said veeta tunde oma “lemmikasendis”ehk istudes. Iga kord, kui raudhobune seisma jäi – kätepesupeatuseks, nagu bussijuht ütles –, oli lausa õnnistus oma väsinud ihuliikmeid liigutada.
Ega me Lätis-Leedus suurt peale peatuspaikade ehk bensiinijaamade ei näinudki. Mis aga Poolas sõites meelde jäi, oli kirikuterohkus, mis sai alguse küll juba Leedus.
Lisaks see, kuidas suures riigis tööd tehakse ja asju ette võetakse. Möödusime teeremondist. Hiiumaal olid Käina-Kärdla vahel sel suvel viiekilomeetrisel lõigul teetööd ja seegi tekitas omajagu muret, kuigi alternatiiv Suuremõisa kaudu sõidu näol on olemas. Poolas võeti korraga ette poolesajakilomeetrine mitmerealise kiirtee remont ja laiendamine. Võimas! Ja nagu poolakatest aru sain, siis ega keegi selle piirkonna inimestelt ebamugavuste kohta väga ei küsi, kõik toimub suurema pildi ja üldise hüvangu heaks.
Varssavi tähtpäev
Kolme miljoni elanikuga Poola pealinna Varssavisse sattusime väga õigel päeval. Nagu taksojuht meile kesklinna sõites vene-inglise segakeelse vestluse käigus teada andis, meenutati tol õhtul 1944. aasta sündmuseid.
Nimelt olid punaväed tollal pealetungil, ent Varssavini jõudes võtsid millegipärast hoo maha. See andis sakslastele võimaluse teha linnas suurt hävitustööd, nii inimeste kui hoonete seas. Kohalik vastupanuliikumine tegi, mis suutis, aga kahe kuu vältel toimunud veretöö oli karm.
Õhtul, kui olime end kohaliku kohviku terrassile istuma sättinud, kõlasid kirikukellad. Valjult ja võimsalt kõigis kirikutes üheaegselt, üle kogu linna. Samal ajal peatus liiklus – autod ja ühistransport seisid, täpselt nagu kõik inimesed tänavatel. Tõusime ja seisime meiegi. Ja vaatasime aukartusega, kuidas vaikuseminutiga ajalugu meenutati.
Sajanditevanune mägiküla
Järgmisel päeval liikusime samas tempos: lõbus bussisõit, lühikesed peatused ja taas bussisõit. Olulisim peatus oli Slovakkia mägikülas Vlkolinecis, mille nimi tuleneb hundist ja mida esmakordselt mainiti juba aastal 1376. Küla koosneb poolesajast 200-300 aasta vanusest traditsioonilises stiilis ehitatud palkmajast.
Oli ergutav, kui pikalt istuvas asendis olemise järel avanes võimalus aktiivselt liigutada – külla jõudmiseks tuli veidi enam kui kilomeetri jooksul võtta 200 tõusumeetrit. See oli otsetee, mis kulges pehmel pinnasel. Millegipärast valisid absoluutselt kõik tagasi minnes pikema, ent kõva pinnasega tee…
Ungaris, lõpuks ometi
Kolmandal päeval jõudsime Ungarisse, kus meid tervitas mõnusalt soe päike, kes meid enam maha ei jätnudki.
Rekordpäeval kogesime 38kraadist temperatuuri. Bussis, mis päeval meid oodates seisis, oli see kümne kraadi võrra kõrgemgi.
Kuna pidime õhtuks Makosse jõudma, saime ligi 2 miljoni elanikuga Budapestis viibida loetud tunnid. See, mida näha õnnestus, jättis kustumatu mälestuse. Eriti imposantne oli Doonau kaldal kõrguv kuningaloss.
Enne Makosse jõudmist saime veel ühe elamuse osaliseks. Lõunapausiks peatusime taas ühes mittemidagiütlevas teeäärses bensiinijaam-bistroos, aga millist guljašši seal pakuti! Maitsekalt ja suud õhetama panevalt vürtsikas supp, kus liha rohkem kui Eestis prae kõrvale serveeritakse. Oli ikka hea küll.
Makos seadsime end kohaliku kooli ühiselamus sisse ja tegime õitsvate pärnapuude all rahuliku tantsutrenni, sest juba päev hiljem tuli esineda.
Ja sellist esinemist pole meil varem olnud! Kui meie olime oma kaunites ja pigem Eesti kliimasse sobivates riietes, siis publik ujumispükste või rannariiete väel, heal juhul eest avatud särk üll või saunalina ümber. Positiivne oli muidugi asjaolu, et nii enne kui pärast esinemist avanes tantsijatelgi võimalus Cserkeszölö veemõnudest osa saada.
Lisaks hiidlastele võttis festivalist osa Pärnu-Paikuse naisrühm Pastlapaar, lisaks lätlased, tšehhid, poolakad, norrakad ja ungarlased ise ikka ka. Seega publik sai pika ja sisutiheda etenduse osaliseks. Osalejad ise võimaluse teiste riikide rahvatantsudega tutvust teha.
Esinemisele järgnenud päeval külastasime farmi, kus nautisime taltsutatud hobuste ja eesli etendust. Mehed, kes sõitsid püstiasendis saduldamata galoppival hobusel, andsid aimu ungarlaste ajaloost. On ju sealtkandist pärit hunn Attila ja tema armee, kes hobustel liikudes kimbutasid 5. sajandil suurt osa Euroopast.
Selle piirkonna loomaaed oli aga kurb vaatepilt. Võrreldes Tallinna omaga paistis see silma eriti tillukeste puuride-aedikute ja hoolitsemata keskkonnaga. Suurematest loomadest oli lausa kahju.
Rekordisadu
Tagasi Makosse ja ühikasse jõudes selgus kella vaadates, et gala-õhtuni on jäänud loetud minutid. Kuna olime päev läbi väljas viibinud, ei olnud duši alla minek valikuvariant, vaid kohustus. Taavi ja Kaleviga püstitasime igal juhul isikliku tippmargi, jõudes kolmekesi – sealjuures ikkagi ükshaaval ja kvaliteedi arvelt mööndusi tegemata – kümne minutiga pesemas käia.
Rekordeid püstitati Makos veel. Helil õnnestus lõunasöögile tulla nii, et ta toakaaslase Anneli tuppa luku taha jättis. Õnn, et see siiski juba välisukse ees selgus. Alari suutis oma riietekapi võtme niimoodi ära kaotada, et see oli tegelikult kapi lukuaugu ees.
Meie teine esinemiskoht oli kauni nimega linnas, Kisszálláses. Seal oli publik juba korralikes õhturiietes ja nii lava kui toolid tavapärases keskkonnas. Meelde jääb, et õhtust väsimust peletades laulis kogu bussitäis kodulinna tagasi sõites eesti laule.
Istumisega kohanenud
Tagasisõitu alustasime varahommikul – Eestis kireb sel ajal ilmselt esimene kukk. Samas jääb Ungarist meelde, et toidupoed avatakse seal juba kell kuus hommikul. Suletakse need kuue-seitsme ajal õhtul, nädalavahetusel isegi keskpäeval. Välja arvatud suuremad ostukeskused.
Kuna meil oli juba 2000kilomeetrine kogemus, kulges sõit Eesti poole lihtsamalt. Ja magamine bussis sai ka selgeks ehk et varahommikul oli vaikus, päeval aga jaksati suhelda ja ümbruskonda uudistada.
Esimene peatus oli Štrbské Plesos ehk Tatra mägede juures, kus gondliga võis 2400 m või jalgsi 1850 m peale tõusta. Neile, kelle senine rekord oli Suure Munamäe vallutamine, oli see erakordne eneseületus. Ent vaated, mida seal nautida võis, panid kõigi hingekellad kõlisema.
Vahva vahejuhtumina kohtasime sealsamas eestlasi, ainsaid reisi jooksul. See oli perekond, kes tulnud nädalaks Slovakkiasse puhkama. Kuigi jalgsi minnes tuli päris korralikult ronida, kohati isegi turnida, kohtasime pidevalt just perekondasid, mees-naine ja lapsed ning viimased sugugi mitte virilate nägudega.
Järgmise päeva nael oli Belianska koopad. Need 18. sajandil kullakaevajate poolt kasutatud ja 1881. aastal sügavamalt läbi otsitud koopad on järjekordne tõestus, kuivõrd võimas on loodus. Ühtlasi on see suurim ja ainus avalikkusele avatud koobas Tatrates, millesse sisenemiseks tuleb esmalt tõusta 890 meetri kõrgusele.
Koopa seinad on vee surve all moodustanud imelisi kujundeid ja koopas on hulganisti stalaktiite. Ringkäigu lõpus jõudsime n-ö kontserdisaali. Kohta, kus selle võrratu akustika – milles meiegi Liina laulmise läbi veenduda saime – pärast kontserte korraldatakse.
Viimane päev kulus jällegi puhtalt sõitmisele. Hiidlastel kuklas kumisemas tavapärane mõte – kas ikka jõuame viimasele praamile? Tänu tublidele bussijuhtidele jõudsime sadamasse isegi korraliku ajavaruga.
Üheks bussijuhiks oli Eesti Europeade komitee üks juht ja tantsuõpetaja Valdo Rebane. Nagu meie tantsurühma juhendaja Helgi Taelma ütles, Rebane üldiselt kiitma ei kipu. Millegipärast aga teenisid hiidlased piisavalt häid sõnu. Nii tantsusammude kui täpsuse eest, sest kõik pidasid kinni kokkulepitud kellaaegadest.
Meie tuju poleks suutnud rikkuda ka kriitilised kommentaarid, sest nädala jooksul kogutud positiivsed emotsioonid on võimas energiapomm. Praamil kokkuvõtteid tehes mõtlesime juba sellele, millisele festivalile võiks minna järgmisel aastal.
Hergo Tasuja
