Hannes Maasel 70 – kirega elatud aastakümned

Pühapäeval tähistas pere ja lähemate sõpradega oma 70. sünnipäeva kauaaegne koolimees, maavanem ja spordi­fanaatik Hannes Maasel.
Kohtume enne tähtsat päeva Hannes Maaseliga tema kodus. Valju haukumisega annab minu tulekust märku saksa lambakoer Romy. Trepil aga ootab siira naeratusega peremees ise. Reipal sammul, sära silmis, astub ta tuppa, paludes mindki siseneda. Õdusas omaehitatud majas on ruumi küllalt, aga minu soovil istume köögis, mis igas kodus maja süda.
Juurtelt Hiiumaa poiss
Hannese ema ja isa said kokku Malvaste koolis, kus ema oli direktor, isa õpetaja. Hannes sündis kunagises Kõrgessaare haiglas. Kui poiss sai üheksakuuseks, siirdus pere elama Suuremõisa, kus  vanemad jätkasid õpetajatena. Varane lapsepõlv mööduski Suuremõisa lossis, kus olid ka pere eluruumid. Isa hakkas maja ehitama ja 60ndate keskel koliti elama oma majja. Suuremõisa koolis õppis Hannes kaheksa aastat, see­järel keskkoolis Kärdlas. Samal ajal, kui ta keskkooli lõpu­tunnistuse sai, lõppesid ka õpingud Kärdla muusikakoolis akordioni erialal.
Juba kooliajal tekkis tal huvi kehakultuuri vastu, nii siirdus ta spordipoisina õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehakultuuri erialale. Tema erilised lemmikud olid võrkpall ja kergejõustik. Peale kõrgkooli lõpetamist suunati Hannes Maasel Käina kooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Meelepärast ametit pidas ta 18 aastat, lisaks tuli anda õpilastele ka muusikatunde, õpetada vene keelt ja olla klassijuhataja.
Juubilar meenutas, kuidas toonane õppealajuhataja Elvi Sedrik tuli ühel augustikuul tema juurde ja ütles, et sina oled muusikakooli lõpetanud, annad ajutiselt ka muusika­õpetust, kuni leiame uue õpetaja. “Tule esimeseks veerandiks, küll me leiame muusika­õpetaja, ütles ta, aga ei ole midagi püsivamat kui ajutine asi,” tõdeb ta nüüd. “Sellest sai kaheksa aastat muusika õpetamist, lisaks laulukoorid, ansambel ja orkestergi.”
Aastatel 1980–1981 pidas noor ja energiline õpetaja kultuuriosakonna juhataja ametit täitevkomitees. “Olin aasta ja tõmbas kooli tagasi,” ütleb ta. Nii hakkaski Hannes  taas Käina koolis õpetajaks: “Ilmselt olen õpetaja geenidega õpetaja.”
Aastad ühiskonnaelus
Aktiivne noor mees jäi teistelegi silma ja nii värbas Lääne-­Eesti saarestiku biosfääri kaitseala Hiiumaa keskuse direktor Ruuben Post ta looma Hiiumaa teadus- ja haridus­keskust. “Täiskasvanute koolitus oli siis uus asi, mida igal pool tegema hakati,” meenutab ta. 1991. aasta maikuust läks ta tööle praegusesse Tuuru majja ja alustas päris algusest: “Tuli tööle võtta sekretär ja raamatupidaja. Esimesed asjad, mida Pille Voole kui majahaldjas mulle tõi, olid pliiatsid ja A4 paberi­lehed. Arvuteid toona veel polnudki.”
Tuuru hakkas täitma ka maakondliku arenguosakonna ülesandeid, Hannes Maasel
aga jätkas aina vastutus­rikkamatel ametikohtadel. 1996 läks ta tööle Hiiumaa maavalitsusse haridusosakonna juhatajaks, 1999. aastal aga määrati maavanemaks.
Hiiumaa maavanematest kõige kauem, 13 aastat ametis olnud Maasel vabastati aastal 2012, kaks aastat enne viieaastase lepingu lõppu. “Mis seal salata, enne kolmanda ametiaja lõppu avaldati mulle umbusaldust ning seda oma koduerakonna, Reformierakonna poolt,” ütleb Maasel, kes erakonda kuulus aastatel 2001–2017.
Alates 2012. aastast on Maasel juhtinud ja arendanud Käina Spordikeskust ja olnud ikka ühiskondlikult aktiivne. Nii rahvasaadikuna külanõu­kogus kui vallavolikogu liikmena on ta enda sõnul ikka öelnud sõna sekka ja aidanud kaasa saare arengule. Viimased neli aastat on Maasel seda teinud nii Hiiumaa osavallakogu esimehe, valimisliidu Ühine Hiiumaa fraktsiooni esimehe kui volikogu hariduskomisjoni esimehena.
Tänavustel kohalikel valimistel Maasel enam ei kandideeri ja põhjendab otsust sellega, et on üle 40 aasta olnud valitud ametikohtadel või töötanud mõnes riigiametis. “Õige aeg on noortel tegutseda – vaja on uudsust,” leiab ta.
Ta ei pea mõttekaks lubada valimistel midagi uut ja enneolematut, ka pole mõtet uskuda suuri lubadusi, leiab ta elutargalt. “Volikogus pole nii, et jagad raha ja suunad protsesse oma tahtmist mööda, seal on koalitsioonipartnerid, opositsioon.”
Üks on tema meelest küll kindel – Hiiumaal läks hästi, et moodustati üks vald. Iseasi, kuidas nüüd osavallad edasi toimetavad. Seni oli osavallal oma eelarve, mida käsutas osavalla vanem. “Prognoosida ei julge, ootan huviga, milline saab uus volikogu olema,” ütleb Maasel.
Treenib veteranide EMiks
See, et nüüd sohval selitada ja lugeda, pole Hannese ette­kujutus pensionipõlvest. “Praegu on põnev projekt käsil: teen ise kergejõustiku­trenni kaks korda nädalas staadionil. Lisaks käin jõusaalis.  Veidi unarusse jäänud võrkpallitrennid tahaks kavasse võtta. Hiiumaal on võrkpalliveteranid juba pidevalt kümneid aastaid koos käinud. Juba teist aastat sõidan merel SUP-lauaga. Sel aastal käisin sellega ära ka Saarnaki laiul,” loetleb juubilar.
Juba möödunud aastal plaanis Maasel minna Portugali veteranide EMile viievõistluses. Aladeks 60 meetri tõkkejooks, kõrgushüpe, kaugus­hüpe, kuulitõuge ja 1000 meetri jooks. Plaanile tõmbas kriipsu peale koroonapandeemia.
“Nüüd olen uues vanuse­grupis 70+ ja täis uut hingamist. Treenima pead nii palju, kui tunned, et ei tee endale liiga, ei vigasta. Ükskõik, kui vana oled, võid treenida ja ka tulemusi parandada,” kinnitab ta.
Pillimäng köidab siiani
Muusikakooli lõpetanud noore õpetaja kutsus Kaul Kikas 1974. aastal Sõpruse kolhoosi bändi. “Teised pillid olid hõivatud, mulle jäi saksofon,” meenutab Hannes, kel toona oli Käina koolimajas  poissmehe­korter, kus ta siis harjutas. Järgmisel aastal hakkas ta ise bändi tegema koos Mait Koidu, Peeter Roasto ja Viktor Antonoviga. See koosseis sai nimeks EB ja koos tegutseti edukalt pea kümme aastat, siis tulid pausid sisse. Bändi sai tehtud ka Käina koolis – selles mängisid õpilased Andres Laid, Kalev Kolga,
Viljar Lees-Leesma ja Teet Kääramees. Esineti koolipidudel tantsuks ja saadeti lauluansambleid.
Nooditundjana pole ka muusika­lembus teda jätnud. “Ostsin endale elektriklaveri ja ikka mängin Valgret ja hoian sõrmed värskelt liikuvuses. Kui leidub mõni vana sõber, kes on nõus ka bändi tegema, siis… mine sa tea! Nüüd jälle aega peaks olema…”
Tööd jagub ka kodus, Käina kandi Nasva külas on Maaselitel
maa ja maja ning kogu aeg midagi teha, igav tal ei ole. Isana tunneb Hannes heameelt, et peale õpinguid ja tööaastaid on tütred Karin ja Ragne nüüd kanda kinnitanud Eestis, mõlemad töötavad Tallinnas. Karin välisministeeriumi sihtasutuses arenevate turgude ja Aafrika büroo juhina. Ragne juhib LHV pangas jätkusuutliku panganduse valdkonda.
“Süda rahul, kui lapsed lähemal!” ütleb Hannes, kes on tänulik abikaasa Anule, kes teda alati toetanud. “Tänu temale olen saanud töötada keerulistel ametipostidel ning olla kindel, et kodus on kõik hästi.”

Tütred: Seiklus- ja uudishimu on isalt
Ragne Maasel, kes ütles, et räägib ka oma õe Karini nimel, tõdes, et nende isa on alati olnud ilmekas juttude­vestja, alati seiklus­himuline ja uudishimulik: “Siiani on tal alati mõni lugu kohe võtta ja see omadus on andnud talle ka head eeldused alati erinevate inimestega mingi ühise keele leidmiseks ning heas mõttes inimeste mõjutamiseks. Kindlasti õega kanname sedasama omadust ka endas edasi ja lisaks ka valjust naerust ja omamoodi filtrita huumorisoonest pole me kahjuks või õnneks pääsenud. Isa on kasvatanud kaks kangekaelset ja isepäist tütart, kellega nüüd pensionipõlves peab maailma asjade üle temperamentseid vaidlusi pidama.”