Inimese tervislik seisund, tema haigused ja hädad on sellised asjad, millest pole sünnis laia avalikkuse ees eriti rääkida. Kui aga on tegemist üldtuntud või lausa üleriigiliselt teatud ja lugupeetud isikuga, siis soovitakse küll asjaoludega kursis olla.
Seepärast julgen allpool kirjutada juhtumist ühe armastatud näitlejaga ning tema olukorrast ja mõtetest praeguses seisus.
Kui tuntud neuroloog Toomas Toomsoo mind Tallinna Keskhaiglasse tervisekontrolli kutsus ja palatisse juhatati, märkasin kõrvalvoodis kuidagi tuttava näoga vanahärrat. Samas turgutas meelde hiljuti avaldatud sõnum, et Eesti Draamateatri näitleja Tõnu Aav on saanud insuldi ja paigutatud haiglasse. Jah, just temaga me palatikaaslasteks mõneks päevaks saimegi.
Kahjuks oli esimene mulje üsnagi kurb. Teleseerias Õnne 13 Vissi osa mänginud mees lamas nüüd abituna ja igasugu voolikute ja juhtmetega ümbritsetuna haiglavoodis. Haigla töötajatelt tema olukorda pärides vastati lakooniliselt: “Stabiilne”.
Õnneks selgus peagi, et asi pole sugugi väga hull. Ka see juhtum näitas, kuivõrd oluline on insuldi puhul kiiresti jaole saada. Erilisi kahjustusi ei tekkinudki. Saime omavahel tuttavaks ja kohe oli tunda, et Aav on jäänud Aavaks. Temale ainuomase muheda jutu ja olemusega.
Julgesin muuhulgas lausuda, et televaataja küll igatseks muude tegelaste hulgas ka Morna Vissi edaspidi näha. Vastus oli ootamatu: “Mul selle järgmise osa materjal käes. Sissemängimise korral tuleks teksti veidi muuta, sest seal on meil Ahvenaga juttu naistepäeva (8. märtsi) puhul.”
Vissi osa tekst oli Ahvenal kaasas haiglaski. Paberilehed haiglavoolikutega ühendatud peos, telefon kõrva ääres – nõnda see imeline mees vahetevahel töötaski. Polnud teda unustatud ka mitmed külastajad, nende seas mõned nägusad daamid, keda Aav rõõmsalt tervitades hüüatas.
… Suur visiit haiglas. Palat valgub tohtreid, õdesid ja teisi abilisi täis. Aava palutakse veidi kõndida. Aavast saab paugupealt vahva sõdur Šveik, kes marsisammul sõtta sammub.
Protseduuridest vabal ajal püüame omavahel vesteldes ühiseid tuttavaid leida. Mõningaid leiamegi. Kahjuks on suhted Hiiumaaga ja hiidlastega Aaval viimasel ajal üsnagi kesised. Tema külaskäigud siia on ikka käinud teleriekraani vahendusel. Täiesti võimalik, et ehk edaspidigi.
Tegelikult ehk lubaksime teenekal mehel puhata ja tervist parandada. Haiglas käis Aavaga vestlemas tervisliku toitumise spetsialist. Juhiseid anti ka enda süstimise asjus.
Poisikesena Tõnu Aav näitlejaks saamisest ei unistanud. Siiski kujunes elu nii, et Aav õppis näitekunsti Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikooli esimeses lennus 1957–1961. 21. jaanuaril sai Aav 73aastaseks.
Haiglaravi andis tulemusi sedavõrd, et 1.märtsil toodi Aava riided palatisse ja mees kirjutati välja. Kuna aga samal päeval toodi kojuminekuks palatisse minugi riided, tuli Tõnu Aava suust kuuldavalt surmtõsise näoga öeldud killuke asjakohast huumorit: “Toimub haigla likvideerimine”.
Julgen hiidlase viisi soovida – ole, Tönu, eespidigid ikke sama mönus mees, üks keik müsuses rollis sa ka ülesse astudkid. Hiidlaste sügav kummardus so talendi ees!
VALTER VOOLE
P.S. Enda kohta sain magnetresonants-uuringust oma peakupli kohta kiretu vastuse: eale omased muutused. Millal küll vananemise vastane rohi leiutatakse?!