Hiiumaa erakonnamaastik on üldiselt vaikne nagu konnatiik – sulps siin, sulps seal ja ei mingit tormi.
Suuremat tähelepanu on saanud erakonda astumised. Kui linnapea Georg Linkov IRLiga liitus ja lühikest aega ainsa parteitu maavanema staatust nautinud Riho Rahuoja Reformierakonda astus.
Ivo Eesmaa lahkumine SDE ridadest ja poliitikaareenilt kadumine seevastu käis nii tasahilju, et ei märganudki. Palju pole teada ka sellest, kui Mänd taandus ja reformikate piirkonnaorganisatsiooni hakkas juhtima tollane maavanem Riho Rahuoja.
Nüüd tegi Reformierakonna piirkonnaorganisatsioon üsna ootamatu käigu arvates erakonnast välja ühed suuremad kohalike häälte kogujad – Tarmo Männi ja Artur Valgu.
Männi riigikogu valimistel saadud 1332 ja 1233 häälele pole siin saarel kellelgi midagi vastu panna. Tasapisi on oma häälte arvu kohalike omavalitsuste valimistel kasvatanud ka Valk: 2005. aasta 24 häälest kuni mulluse 99 hääleni. See ei jää liiga palju alla Männi mullu saadud 101 häälele ja ka Rahuoja enda kogutud 148 häälele.
Männile muidugi sai saatuslikuks liitumine valimisliiduga Kodusaar, ehkki algul ütles piirkonnaorganisatsiooni juhiks valitud Rahuoja, et n-ö vastalistega midagi kurja ei kavatseta ja nad jäävad erakonda. Tegelikult tuleks siinsetel reformikatel ka sügavalt peeglisse vaadata ja küsida, miks Mänd läks teistega ja miks reformikate nimekiri neil valimistel nii lühike ja tulemus kesine oli.
Valk muidugi on tuntud oma vastalisuse ja julge ütlemise poolest. Ta praktiseerib seda vahel isegi juhtudel, kui ei peaks – nagu näiteks Kärdla kooli ümberehituse projekti puhul.
Kas Reformierakond on piiramas arvamuste paljusust? Või vähemalt Hiiumaa piirkonnaorganisatsioonis.
Tahaks küsida, kuhu jääb siis liberalism, mis võiks lubada ka erinevaid seisukohti, näiteks osavaldade, meretuuleparkide ja muu seesuguse puhul.
12. jaanuar 2018
