42 aastat Ristna ilmajaamas
Ristna ilmajaamas alustasin 1961. aasta septembris, lõpetasin 2003. aasta oktoobris. Seega 42 aastat. Sellest 1962./1963. aastal õppisin Rostovi Hüdrometeoroloogiakoolis.
Jaam asus sel ajal Kalana küla Välja talus ja oli sellisel kujul avatud 23. veebruaril 1945. Varem oli mingeid vaatlusi tehtud Ristna tuletorni juures. Jaama juhataja oli Elisen Raud, koosseisu kuulus veel kuus vaatlejat ja abitööline Paul Vajak, kes hooldas hobust ja lõhkus küttepuid. Palk oli 40 rubla, pluss 19.40 toiduraha. Selle eest saime kauplusest toiduaineid või saadeti konserve.
Tööprogramm oli üsna mahukas. Ilma tuli jälgida ööpäev läbi, põhivaatlused olid iga kolme tunni järel. Ohtlikest nähtustest tuli teatada nende tekkimisel. Merevee kaldavaatlused olid samuti iga kolme tunni tagant. Mõõtsime merevee taset, temperatuuri, lainetust, võtsime soolsuse proove ja määrasime selle suuruse. Kui mereveetase tõusis üle kriitilise piiri, pidime taset mõõtma iga tund ja saatma Leningradile hoiatustelegramme.
Pilvede kõrgust määrasime pilootpallidega, mida täitsime vesinikuga ja mis tõusid 138 meetrit minutis. Stopperiga võtsime aega, mil need kadusid pilve ja siis arvutasime pilvede kõrguse. Päeval ja öösel kell kolm lasime suure palli tuule suuna ja kiiruse määramiseks. Öösel sidusime pallile sappa laterna küünlaga või patarei ja pirniga, et pall oleks nähtav. Jälgisime palli pool tundi kuni tund teodoliidi abil. Palli jaoks tegime vesinikku seebikivist, ränist ja veest.
Üks kord päevas vahetasime planšetil marlit suurusega 65×65 cm. Panime selle posti ja saatsime Vilniusse, kus määrati ladestunud radioaktiivsuse tase. Tulemust meile ei teatatud, andmed olid salajased. Muude vaatluste tulemused andsime edasi kodeeritult telefoni teel Kõpu ja Kõrgessaare keskjaama kaudu Kärdla telegraafi, kust need edastati Tallinna. Tihti tuli nõudmisi sõjaväeosadelt Eestis, Lätis ja Leedus. Nii toimus see väiksemate muudatustega 1991. aastani. Siis alustas Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia instituut ja algasid suuremad muutused.
VALVE TEEÄÄR
37 aastat Ristna ilmajaamas
Mina ja Tantjana Iljinskaja, kes õppis minu paralleelgrupis, tulime Tallinna, Hüdrometeoroloogia valitsusse 1. aprillil 1977. Sõitsime siia peale hüdrometeoroloogilise tehnikumi lõpetamist Doni äärses Rostovis. Saime sealt suunamise Ristna hüdro-meteoroloogiajaama. Ja kui meile said vormistatud kõik dokumendid, luba (sel ajal oli saar suletud piirkond) ja piletid, lendasime Hiiumaale. Nii alustasin ma oma tööelu Ristna ilmajaamas 5. aprillil 1977 tehnik-meteoroloogina. Tol ajal töötas jaama juhatajana Aino Oga, vanemtehnikuna Valve Teeäär ja tehnik-meteoroloogina Ljudmilla Usatenko. Tegime ilma- ja merevaatlusi. Kõiki loodusnähtusi jälgisime ööpäevaringselt. Iga kolme tunni tagant viisime läbi vaatlused nii visuaalselt kui seadmetega meteoväljakul ja merel. Kõik näidud fikseeriti spetsiaalsetes raamatutes ja žurnaalides ning saadeti Tallinna.
Hiljem, oktoobrist 2003 algas jaama automatiseerimine ja töötajaid hakati järgemööda koondama. Aprillist 2009 läks pensionile Eda Mägi ja ma jäin jaama tööle üksinda. 1. jaanuarist 2014 koondati ka mind ja jaam läks täielikult üle automaatikale.
Erilisemad ilmastikunähtused, mida Ristnas näinud olen: korra nägin vesipüksi, kahel korral miraaži. Kord aastal 2000 oli kohutav äike ja välk lõi sisse Metsavahi maja juures kasvavasse kaske, kooli sel ajal enam seal ei olnud. Meeles on üks talv, mil lumi tuli maha 1. novembril ja oli maas aprilli keskpaigani, see oli väga lumerohke talv, kuid mis aasta see oli, seda ma enam ei mäleta.
LARISSA VALK
16 aastat Ristna ilmajaamas
Asusin tööle Ristna ilmajaama 1993. aasta augustikuus. Sel ajal töötasid jaamas Valve Teeäär, Ann Roosa, Larissa Valk ja Ene Oga – seega oli meid siis viis. Detsembris 1993 haigestus Ann ja aprillis 1994 tuli tööle Helle Kallas. Selle koosseisuga töötasime pikki aastaid.
Mulle ilmajaama töö meeldis. Õppimist oli muidugi üksjagu. Pilve liikide määramine, mis on üks raskemaid osasid selle töö juures, mulle erilist raskust ei valmistanud. Olin pilvi jälginud juba lapsepõlvest saadik, nüüd tuli vaid nimetused juurde panna.
Töö kestis eriliste muutusteta 1997. aasta juulini. Siis toodi jaama arvuti ja hakkasime ilmavaatlusandmeid sisestama arvutisse ja neid edastama instituudile. Enne saatsime kodeeritud telegrammid telefoni teel.
2003. aasta kevadel alustati uue väljaku rajamist automaatjaama tarbeks ja oktoobris 2003 paigaldati automaatjaam. Nüüd sai arvuti kuvarilt lugeda kõik vajalikud andmed – tuule kiiruse, pilvede kõrguse, õhu- ja maapinna temperatuuri, sademete liigi, arvutuslikult ka sademetehulga, õhuniiskuse, nähtavuse ja õhurõhu. Hiljem lisandus ka sademetemõõtja. Jaama töö üleviimisel automaatikale kaotas ka töö oma võlu. Enam ei saanud “ise ilma teha”, tuli lihtsalt jälgida, et aparaadid laitmatult funktsioneeriksid. Kuna jaamade töö enam ei sõltunud nii väga inimeste tööst, hakkasid ka koondamised. 2003. aasta 1. novembril koondati Valve Teeäär ja Ene Oga, 2005. aasta veebruarist Helle Kallas ja mina lõpetasin töö Ristna ilmajaamas 30. aprillil 2009. Praegu [aprillis 2012] töötab jaamas ainult üks inimene, Larissa Valk.
EDA MÄGI
Minu esimene töökoht
Töötasin Ristna ilmajaamas 1968–1969. See oli minu esimene töökoht, nagu ka mitmetel teistel Ristna piirkonna inimestel. Tööraamatus on mul ametinimetuseks tehnik-okeanoloog. Töötamise ajast on eredamalt meeles päev, kui Sõrult kohale sõitnud hüdroloogialaeval läksime merevaatlusi tegema, samal ajal kui tormi tõttu seisid Kalana sadamas kõik kalapüügi traallaevad. See oli mulle tõsine katsumus.
Jaama juhataja Elisen Raua ütlemistest on meelde jäänud, et igal laupäeval, kasvõi korraks, paistab päike.
LUDMILLA TRÄDER
Ristna rannikujaama ilmarekordid
maksimaalne õhutemperatuur +31,7 °C registreeriti 27. juulil 2021;
minimaalne õhutemperatuur ˗28,4 °C registreeriti 10. veebruaril 1987;
maksimaalne ööpäevane sajusumma 81 mm registreeriti
6. augustil 1967;
kõige paksem lumikate 64 cm registreeriti 7. jaanuaril 1982;
tugevaim tuule-iil 29,7 m/s registreeriti 9. jaanuaril 2005.
Allikas: Ilmateenistus