Hiiumaa vanades, looduslikult kasvanud metsades leidub veel vääriselupaiku – need tuleks üles leida ja kaitse alla võtta, ütles loodusväärtuste ekspert Indrek Tammekänd. Jaanuaris käisid nad koos Eestimaa Looduse fondi töötajate Siim Kuresoo ja Liis Kuresooga Kõpu ja Tahkuna riigimetsades asuvaid vääriselupaiku vaatamas ning korraldasid siin filmiõhtu. Vääriselupaikade leidmisega on nende sõnul kiire, sest lageraie järel hävib suur osa paiga liigirikkusest.
Kus ja millal tekkis mõiste vääriselupaik?
Loodusväärtuste ekspert Indrek Tammekänd: Mõiste on pärit Skandinaaviast. Eestis hakati vääriselupaiku arvele võtma 90ndate lõpus, 2000ndate alguses – siis toimus esimene suur üleeestiline inventuur. Siis töötati välja ka nn eestindatud metoodika. Eesti teadlaste kaasabil koostati liigiloendid, mis viitavad kõige väärtuslikumale metsatükile. Vääriselupaik kui selline on metsaosa, kus on säilinud loodus oma ehedal kujul, kus on kõige rohkem liigirikkust tänu sellele, et inimene ei ole seal sekkunud.
Kui palju vääriselupaiku on Hiiumaa metsades?
Metsad on teil siin Hiiumaal nii suurepärased, et neid võiks lõpmatuseni pildistada. Kõige esinduslikumad vääriselupaigad on meil põlismetsad, metsad, mille vanust võib lugeda tegelikult tuhandete aastatega. Selliseid metsi Eestis mitte kusagil mujal ei ole paremini säilinud kui Hiiumaal. Üks piirkond on Tahkuna ja teine on Kõpu. See on väga huvitav kogemus – ma ise olen Pärnumaalt pärit ja olen hästi palju liikunud nii Pärnumaa metsades kui Virumaa metsades. Ja kui siia sattusin, siis Hiiumaa metsad on hästi nende sarnased – Eesti kõige looduslikumad piirkonnad, Vahe-Eesti ja Alutaguse ja isegi Hiiumaa, siin on seda algupärast, inimesest vähe mõjutatud metsa niivõrd palju säilinud. Hiiumaa näitel oli mul nagu paradiisi tulek – tõesti lähed nagu ajas tagasi, sest algupärast metsa on niivõrd palju.
Kas hiidlased ise ka sellest teadlikud on?
Hästi suur üllatus oligi, et kohalikud ei osanud seda suurt millekski pidada, sest see oli hästi loomulik – see on nende elukeskkond ja alati siin olemas olnud. See, et selliseid metsi Hiiumaal järgemööda alles nüüd võeti metsamajanduskasutusse, seda ei pandud tähelegi. Need ei ole need metsad, mida meie oleme kasvatanud, mille kohta tihtipeale öeldakse, et näed, meie oleme kõik need metsad siin kasvatanud. Ei, need metsad on puhas looduse looming ja me alles võtame neid siin kasutusele. Metsas iseenesest on see ka hästi nähtav. Lageraiet hakati Eestis arvestataval määral tegema alles sada aastat tagasi. Ja kui siin vaadata neid Hiiumaa metsi, siis puude vanus siin on valdavalt kahesaja aasta kanti nagu see vanades metsades siinsamas. Näiteks kui selle [kõrvalasuva] langi säilikpuud ära puurida, siis enamuse vanus on üle kahesaja aasta. Samamoodi siin kõrval need männikud. Nii et me ei oskagi hinnata, et need puud siin ongi niivõrd vanad. Ja selliseid puid, kui neid Eesti tervikvaates vaadata, on metsamaastikele ülivähe järgi jäänud. Need puud kui sellised on iseenesest juba väärtus ja nendega on seotud täiesti eripärane elustik, kes ei suuda elada kusagil mujal kui nende vanade puude peal. Nii elusal kujul on need vanad puud tähtsad kui surnult, sest siin on erinevate liikide põnevaid seoseid oma elupaigaga. Need puud peavad olema piisavalt kaua kasvanud, et aastarõngad oleks piisavalt tihedad, puit oleks piisavalt tihe ja seal saaks hakata elama näiteks mõni kindel seeneliik. On hästi huvitav, et sellised metsad, mis on ajalooliselt valdavad olnud, – Eestimaa on olnud kaheksakümne protsendi ulatuses põlismetsaga kaetud – looduslikult esinesid muidugi ka häiringud, nii tormimurrud kui põlemised, aga see foon oli ikkagi stabiilne, uhke vanade ja noorte puudega mets. Seda tasub ka rõhutada, et vanas metsas on alati ka noored puud olemas, aga noores metsas vanu puid reeglina ei ole – kui, siis mõni üksik säilikpuu või seemnepuu.
Kas see tähendab, et kellegi eluvõimalused on noores metsas märksa väiksemad?
Täpselt. Evolutsioon on loonud selle elukeskkonna, selle liigistiku meile ja sellist olukorda nagu lageraie ei ole osanud loodus arvestada oma loomingut tehes. Sellist elustikku, mis oleks lageraiespetsiifiline, Eestis ei esine. Seda lihtsalt ei saa olemas olla. On liigid, kes elavad lageraiesmikel väga kenasti ära, aga on liigid, kes lageraiemaastikul toime ei tule. See tähendabki, et peame kindlasti, kui me elurikkust tervikuna hoida tahame – ja ökoloogiline tunnetus on, et tahame, sest me ei tea, mida kõike see meile annab – peame selle nii-öelda teise elustiku jaoks ka mingisuguse ruumi jätma. Eriti olukorras, kus seda ruumi on jäänud niivõrd vähe. Eestis vääriselupaikasid kogu metsamaast kokku tuleb umbes paari protsendi jagu. Paar protsenti meie metsast on siis algupärase lähedal olevad metsad, kus elurikkus on saanud koonduda, kus on piisavalt ohustatud kasvupaika, mida majandusmetsades enam ei ole – üks on seesama vana puu, siis on surnud puit.
Kõik need tunnused on looduses olemas, nendes vääriselupaikades olemas, aga majandusmetsas ei ole me mõistnud sellele tähelepanu pöörata ja oleme kõike seda kujundanud omasoodu ja omamoodi ja sellega kaasneb see, et jääme ääretult suurest rikkusest ilma. See rikkus on hoomamatu, sest enamust sellest me ei adu. Me ei ole suutnud isegi pooli Eestis elavaid liike siiani registreerida, üles leida. Rääkimata nende tähtsuse selgitamisest, et millist rolli nad kogu selles süsteemis mängivad – see kõik on ju meie jaoks veel müsteerium. On loogiline, et me ei kanna seda maha, kui me ei tea selle väärtust. Üritada [säilitada] ju võib, seda enam, et lõppkokkuvõttes see ei lähe meile ju suurt maksma ja selle hoidmine võimaldab hoida ka mitmeid muid väärtusi, mis meile vajalikud on. Me ei keskendu ainult ühele, puidu väärindamisele, seejuures puidu väärindamine on tähtis ja vajalik, aga küsimus on mõõdukuses.
Kas lageraied on probleem?
Looduskaitseline probleem number üks on see, et me põhjustame liiga palju häiringuid, me tekitame metsaelustiku jaoks ääretult sageli nii-öelda nullikeeramise. Lageraielangi peal sureb suurem osa sellest metsas elanud elust ära – nii lihtsalt on. Märgata kogu seda elu, mis on metsas silmaga nähtav, selleks kulub inimesel mitu elu, et ta hakkaks mingilgi määral üldse märkama seda kõike, mis siin on. Ja enamus sellest elust on ju alati peidus. Kui me võtame kasvõi selle mulla – milline elurikkus on selles mullas, mida mets loob. Ainuüksi seeni on metsa ruutmeetri peal sadu liike. Nüüd on meil ka teadmised ja oskused ka neid seeni uurida. Me teame väga hästi, et peale lageraiet sureb suurem osa sellest mullaseenestikust ära ja selleks, et see taastuks ligilähedaseks sellele, mis ennem lageraiet oli, selleks kulub üle paarisaja aasta. See on miski, mida sa tervikuna võid mõista, et see on tähtis, muld kui selline koos oma elustikuga, aga me seda ei näe. Me näeme seda, et puu tärkab, taimed tärkavad, et see elu siin uuesti tärkab ja nii ongi, et elu on võimeline taastuma, uuesti tärkama, aga seda teatud piirini. Millestki jääd sa alati ilma ja kindlasti jääd sa igaveseks ilma siis, kui sa seda häiringut põhjustad liiga tihti.
Miks lühike raiering liike häirib?
Meie metsamajandusmudel, kus raiering on teatud metsatüüpidel, näiteks viljakamates lehtpuumetsades juba 30 aastat, kuigi erametsades üldiselt on juba raieringi pikkus natuke üle 30 aasta. Raievanuste alandamisega ja kaalutud keskmistega on tegelikult võimalik raiuda metsa juba nii noorelt. Halllepikul näiteks ei ole üldse raievanust. Näiteks haavikul on raievanus 40 aastat.
Kõpus olen enam-vähem kõik vanad metsad läbi käinud, aga Tahkunaski on metsi, kus haaba on päris palju metsas sees. Ja haab on metsa elurikkusest rääkides selline tore liik, millega on seotud Eestis umbes kaks tuhat liiki – tõeliselt elurikas puu – aga raievanus on neil selline, kus haavaga seotud elurikkus kindlasti ei suuda taastuda selle lühikese perioodi jooksul. Enne me võtame selle haava uuesti ära – me ei lase sel taastuda. Lihtne võrdlus, selleks, et meiegi saaks täiskasvanuks ja järglasi, selleks läheb meil aega. Täpselt samamoodi on liikidel ja paljudel liikidel on see periood oluliselt pikem. Osadel liikidel on see isegi üle saja aasta, kui nad suudavad jõuda sigimiseni. Arvestades seda, kui kiiresti meie neid kooslusi ülepinnaliselt kasutame ja teeme selle taastärkamise hetke, siis neil liikidel ei olegi lootust. Teatud liigid võivad elada seal langi peal esimese ringi üle säilikpuudel, aga järgmise raieringiga võetakse nad ikka ära. Uude kohta ju vanu puid juurde tekkida ei saa. Süsteem ongi lihtsalt selline.
Linnud saavad ära lennata, aga kuhu nad kolivad – looduses ju tühja kohta ei ole – kõik tühjad kohad on võetud. Ei ole nii, et need linnud, kes vanast metsast ilma, nii-öelda ilma koduta jäänud, kolivad teise metsasaarekesse ja elavad seal õnnelikult edasi. Seal ei ole nendel ruumi, sest seal on juba keegi ees ja see koht on juba hõivatud. Näilise loogikana see toimib, aga päris elus kindlasti mitte.
Mille järgi vana ja väärtuslikku metsa ära tunda?
Vanadel Hiiumaa kuuskedel on üks liik pisisamblikest. Pealtnäha võib tunduda, et see on lihtsalt puukoor, aga tegelikult üle kogu selle tüve kasvab kuuse-nublusamblik, huvitav liik, mille tunneb ära nii, et kui seda kuusekoorelt maha hõõruda, siis tuleb erkkollane värv välja. Muidu on see nagu kergelt lillaka tooniga hall, aga siis tuleb ilus kollane välja. Selle sambliku südamiku kiht on kollast värvi ja selle järgi tunneb ta ära. Muidu need pisisamblikud on raskesti määratavad. See liik näitabki ära, kuivõrd sidusad on need vanad looduskoosluspiirkonnad. Siin Hiiumaal nende vanade metsade piirkonnas on see samblik kõikjal olemas, teda on siin isegi keskealistes metsades elamas, sest seda vana metsa on siin lähiajaloos olnud kõikjal. Keskealises metsas teda tavaliselt ei ole, aga ta on saanud vanast metsast levida keskealisesse metsa seetõttu, et see vana mets on siin kõrval alati olemas olnud. Seetõttu on see liik üks nendest Hiiumaal müstiliselt sagedasti leiduvatest liikidest, keda Mandri-Eestis teatud piirkondades üldse ei ole võimalik leida. Ja kui see samblik vääriselupaikades on arvukas, siis igal juhul on tegemist väga väärtuslike metsadega. Siin Hiiumaal on kõikide põlismetsatükkide kõik kuused temaga kaetud ja ta levib kõrgustesse ka.
Üks tähtis kasvupaik harvemate liikide jaoks on surnud puit. Paljude inimeste jaoks on see häiriv, aga tänapäeval oleme jõudnud juba teadmiseni, et surnud puidul on äärmiselt tähtis koht metsa ökosüsteemis. Ja kui Eesti metsade elurikkuse peale vaadata, siis meil on ligikaudu viis tuhat liiki, kes sõltuvad surnud puidust. Viis tuhat liiki, kes kaoksid ära, kui meil metsas ei oleks surnud puitu. Kuna ajalooliselt on olnud niiviisi, et puud, kui nad on surnud, on jäänud alati sinna maha ja see on kellegi toit, kellegi pelgupaik jne, siis neid liike on ääretult palju, kes endale surnud puidu peal või sees endale kodu leidnud. Näiteks vääriselupaiga võtmes hästi tähtsad on puuseened, torikseened – need on sellised tegelased, kes elavad siin puu sees ja me enamuse ajast neid üldse ei näe. Nad on seda puutüve seedimas, kuniks nad jõuavad selle protsessiga sinnamaani, et nad on oma kasvupaiga enam-vähem ammendanud ja siis nad lõpuks moodustavad viljakehad ja siis lõpuks tulevad puuseened selle tüve peale välja, meile nähtavana. Näiteks see kuusk siin ei mädane iseenesest, vaid seda söövadki erinevad seened. Sellises lamapuidus võib neid olla mitmeid kümneid erinevaid seeni, kes seda puud uuesti mullaks töötlevad. Ja siis edasi kõik muud pisiselgrootud, kes selles protsessis on. Hästi huvitav ja põnev, et ei ole nii, et metsas jääb see surnud puu risuna jalgu ja me peame need kõik ära võtma. On kohti, kus me kindlasti peame seda säilitama.
Küsis HARDA ROOSNA
