Too külm talvepäev juhtus Tallinna loomaaia külastamiseks üsna nigel olema – nimelt esmaspäev, mil troopikamaja ja paksunahaliste maja suletud. Kuid seda enam köitsid need vähesed, kes väljas tegutsesid-olesklesid. Kõige tähtsama koha peal on metssead. Tulnud väravast, jäävad nad pärnaallee järel nuka peal alati kuidagi eriliselt silma. Võid ju mõelda, et põllu- ja aiakahjurid ning ohtlikud metsloomad, aga sedasi tara taga askeldades näevad nad õige sümpaatsed välja. Üks (emasloom?) tassis heinu ja kohendas neid lumeauku. Kihvadega isand seisis oma majakese lävel ja vahtis niisama. Küllap tema ongi see Naf-Naf, nagu nimesilt aia peal teadustab. Metssead on kuidagi iseloomuga loomad, nende kõrval tunduvad igasugu kitselised märksa kahvatumad.
Iseloomuga loomad on ka kaamelid. Seal lumes nad tatsasid ja nosisid heinu. Sise-Aasiast pärit kaksküürkaamelid ei näi me talvesid põrmugi kartvat. Oleks ju täitsa lahe sellist kodus pidada? Ja siis, kui tuju tuleb, teha temaga ratsamatk Kaibaldi nõmme lagedatele liivikutele. Vägagi inspireeriv kujutelm!
Samas tundub kaamel mu jaoks ikka õige võõra loomana. Kui kunagi üks koormaloom omale võtta (mida paraku vaevalt juhtub), siis kuulub mu sümpaatia eeslile. Kaameleid ma tegelikult kardan. Võibolla väidete tõttu, et nood alatasa mittemeeldivate isikute pihta tatti sülgavad. Näh, nüüdki. Üks eriti matšo moega kaamel heitis aegajalt väga otsustavalt pead selga ja maigutas mulle otsa vahtides oma mokki. Täpselt nagu sülge kogudes, et laadung kohe teele saata. Ei tea, kaugele kaamel sülitab? Tõmbusin tarast eemale ja arutlesin: kas jõuan nuka taha hüpata? Võibolla oli mu kujutlus vale ja võhiklik ja too matšokaamel mind ei vaenanudki. Ehk nuhutas lihtsalt õhku? Aga parem karta kui kahetseda. Tegin minekut.
Amuuri leopard kõhises jälle, nagu eelmiselgi külastusel. Vahest on see pahasena näiv kõhisemine lihtsalt tema loomuomane väljendusviis. Leopard lumisel maastikul nägi suurepärane välja. Vahest veelgi erilisem pilt oleks vaid ussuuri tiiger. Tundub imelik, et meist isegi karmimate talvedega Amuuri-Ussuurimaal elavad sellised toredad ja uhked, ent ohtlikud suured kaslased. Põhimõtteliselt peaks nad Eestimaa looduseski hakkama saama. Kuigi mõte kohata kodumetsas tiigrit või leopardi tundub kõhedusttekitav. Tegelikult on need loomad Kaug-Idas jäänud väga-väga haruldaseks. Ehk ei sure nad siiski välja… Nii nagu on juhtunud näiteks Euroopa naaberalade suurte kaslaste atlase lõvi ja kaspia tiigriga.
Päeva sõna otseses mõttes kõige suurem üllatus ootas aga veel tagapool, kus loomaaia puuride taustaks kerkisid juba Õismäe majakarbid. Kuigi paksunahaliste maja oli suletud, hallitas seal õues ikkagi tuttavlik hiigelkogu. Jah, aafrika elevant tammus oma tasakaalukal ja pisut äraoleval moel otse kõvakssõtkutud lumel. Ise nii karvutult alasti, midagi välja tegemata kümnest miinuskraadist. Sellest vaatepildist hakkas mul veel külmem. No ma ei tea, elevant lumes olesklemas… Vahest vaid hangest värskete maasikate noppimine näiks veel veidram.
Võibolla polegi tarvis unistada ulmelisest mammutite taaskloonimisest? Ehk piisab kui teha väike geenimuutus, mis elevandile karvad selga kasvataks ja saata siis need kasukaga varustatud londilised Arktikasse elama. Näiteks Wrangeli saarele, kus mammutid viimasena välja surid.
Ohjah, tundus, et mu aju hakkas kõledas talves natuke veidraid ühendusi tekitama. Viimane aeg oli sooja saada. Enne prussakatenäitusele jõudmist jäid jällegi ette metssead. Too pesaehitaja oli vahepeal valmis saanud õige mõnusa heinasõõri ja põõnas seal kui rahulolemise musternäidis. Selline eluga rahulolu tekitas lausa kadedust.
