Sõrvemaa on Eesti kõige mahedamate talvedega kant. Võibolla Ruhnu ja veel paar maanurka suudavad ses osas temaga võistelda. Looduses näitavad Sõrve lausa atlantilist kliimat vägevad luuderohud. Veel ilmsemaks tuleb selle poolsaare kadestamistväärt kliima esile sealsetes dendraariumites.
Kõige uhkem, liigirikkam, haruldusterohkem neist on Rannametsa arboreetum Vintril. Otse Liivi lahe rannikul asub see, kahel hektaril.
Üle kuue aasta jõudsin sel oktoobrikuu alguse päeval taas sinna. Ants Mets oli vastas ja ringkäik dendroaias sai taas põhjalik.
Ei pääsenud me alustuseks mitte mööda ilmast ja sealsest asupaigast. Tugev idatuul lõõtsutas selgi päeval siin otse veteavaruse kohalt, nõnda, et olemine päris viluks kiskus. Sellal kui poolsaare siseosas päiksepaistel mõnus suve meenutav soojus valitses. Vana parvlaeva kaptenina kehitas ta selle tuule peale ehk veidi teeseldud ükskõiksusega õlgu. Et kas just päris kerge briis, aga, ei miskit erilist kah. Kusjuures tema ei arva tuulekülma mõjust taimedele suurt midagi. Nojah, mis tal viga rääkida, mõtlesin endamisi. Enamuse talvedest on Liivi laht siin üsna jäävabana püsinud, ainult kalda ääres püsib jääd. Kui aga laht peaks karmil talvel kaanetuma, vaevalt siin siis säärane “subtroopika” püsiks… Talvised kõrgrõhkkonnaaegsed ida- ja kagutuuled on mul kodus Hiiumaa keskel need kõige jubedamad, lausa mõrvarlikud.
Muide, Vintri mereäär on üsna kiires muutumises. Veel 2015. aastast ma nagu ei mäleta taolist rannast eemal meres kulgevat lainemurrulist leetseljakut. Vahest oli toona veeseis kõrgem, ent ikkagi. Lõunakaares on see juba pillirooga kinnistunud. Antsu sõnul kahekümne aasta eest polnud seal midagi, kuid kahjuks ajab sealtpoolt aina rohkem liiva juurde. Kuniks kord siiagi otse ette maasäär võib kujuneda, jättes mere ja praeguse rannaastangu vahele pika eraldatud rannajärve… Tundub, et just nõnda lähebki. Tekkis võrdlusmoment Luidjaga, kus sarnane asi on teoks saanud.
Nojah, aga ega meri ju ka siis teab mis kaugele jää. Kui ilmastik väga hullusti tagasikäiku ei tee ja kliima soojenemine pigem jätkub, võib loota, et siin Vintril kasvama pandud eksootidest kord ühed vägevad puud sirguvad.
Juba praegu leiab siit näiteks Eesti ühe kõige suurema metasekvoia (Metasequoia glyptostroboides). Võibolla ainult Ruhnu kirikuaias kasvav, kümne meetri kanti sirgunud puu edestab siinset pisut.
Metasekvoiaga on mul endal kurvavõitu kogemused. See niiöelda elav fossiil, kes leiti Hiinast täie tervise juures alles 1940ndail aastail, on meil üks piiripealne tegelane. Võib hästi edeneda, ent võib ka hukka saada. Muuseas Tallinna loomaaias vohab metasekvoia kah rõõmsasti. Mina sain esimese metasekvoia õnnelikuks omanikuks 2001. aastal. Samal suvel trehvasin seda liiki Ruhnu kirikuaias. Toona veel paarimeetrine oli too siis. Nüüd aga kümnemeetrine! Minukõrguseks kasvanud puu hukkus Nõmba koduaias 2010 ja 2011 talvede tagajärjel. Hankisin hiljem uue istiku, ent see ei taha teps vedu võtta.
Vintril kasvab metasekvoia kadestamistväärt stabiilsusega, ikka kõrgemaks ja toekamaks.
Ants ise temast aga väga ei peagi. Et on jah teine siin, tavaline juba, ei pane aias liikudes-toimetades tähelegi. Tal siin lademes huvitavamaidki värke. Muist märksa pirtsakamad. Nende edenemisest on justkui rohkem rõõmu…
