Ei saa me läbi Lätita

Kogu see viirusehullus ja piirangud kipuvad juba täitsa ununema. Juuni algul veel aga kusagile välismaale, isegi mitte Soome, reisida ei saanud. Ainus erand oli n-ö Balti mull. No ja Lätti tasub igatahes minna alati! Ikka leiab sealt midagi seninägematut.Me seekordse reisi õhtusiht oli Riia, kindlasti tahtsin aga vahepeal ära näha mõnd varem käimata juga. Hommikune start oli Pärnumaalt. Esimeseks sihiks Valga. Kuid Valka võib ju minna ka Läti kaudu. Nii pööras kollane Opel Mõisaküla poole. Mõisakülla polnudki ma seni sattunud. Eredalt on meelde jäänud september 1995, kui Haapsalu rongiliiklus oli just suletud, ent õhtupoolses Balti jaamas säras tablool väljuva rongi sihtpunkt: Mõisaküla. Juba järgmise aasta jaanuaris suleti ka sinna minev reisirongi-
liiklus.
Mõisaküla linnake oli senini mu jaoks jäänud mingiks müstiliseks ärakohaks. Nüüd põrutasime tast läbi, peatumata. Armas puitmajadega asula näis ta, aga ega rohkemat õieti meelde jäänudki. Raudteejaama võiks ju kord ära kaeda. Raudtee kadumine kiirendas Mõisaküla rahvaarvu kahanemist, nüüdseks on selles linnas tublisti alla tuhande elaniku.
Juba tuli piir. Vasemal paistis kivitulp “Ipiku valged ööd”. Läti põhjapoolseimat punkti, mis küll tegelikkuses ses kohas ei asu, märgib see. Asfaldist sai aga rataste all krobisev kruusatee. Ipiku ehk Ööbiku asula lausa ehmatas. Milline väljasuremine! Kümnekonnast majast seitse on hüljatud. Näed, munakiviteejäänus paistis siin, muidu aga aina kruusateed. Loodus ümberringi oli varasuvine, elujõuliselt hallroheline ja niiske, majad aga ikka jälle tühjad. Eestis justkui pole nii palju selliseid… Ju päästis meid nii suurest väljarändest Soome lähedus – sinna mindi vaid tööle, paljudel jäi Eesti kodu alles. Lätist mindi aga pigem kaugemale, eeskätt Briti saartele – ja jäädavalt.
Vilpulka. Väga nõuka tunne ründas, natukese masendav. Ometi elatakse siin ikka vapralt edasi. Näed, kortermajade küljes rõõmsad lilleamplid ja puha.
Väike Virkeni küla üllatas oma igavesti pika viiekordse “pilvelõhkuja”-hiiglasega (vahest mingi kunagine tehnikum?), kõrval vägev spordi-hoone. Sellele on uus katus ilusasti peale pandud.
Ka Ruhja pole ma varem sattunud. Siit leiab toredaid puitmaju. Möödasõidul paelus pilku suurejooneline kalmistuvärav. Seda linna peaks kunagi natukese põhjalikumalt kaema tulema!
Ruhjast väljas põikasime läbi linnamäelt. Algselt võis siin olla üks Sakala linna-
mägesid. Imelik, miks see Sakala lõunapoolne osa hiljem lätistus? Ringvall meenutab igati muinaslinnuse aset. Harjadel turritab aga üles munakivimüürinukk, kulgeb müüri-asemeid. Keskajal kerkis siin ordule kuulunud kivilinnus. Siit kiviselt harjalt paistis all laiuv mitme saarega paisjärv õige maalilisena. Jällegi koht, kus veidi pikemalt peatuda tasuks. Aga päevakava sundis edasi – nüüd küll korraks tagasi – Eestisse, Valka põikama.
Kogu sel teekonnal kostsid autoraadiost üha vaid ja kõige selgemini Eesti jaamad. Vähemalt raadiosageduste järgi viibisime jätkuvalt Eesti mõjuväljas.