HARDA ROOSNA Kuidas tunned end uue kooliaasta algul uue kooli uue juhina?
Hiiumaa Vabakooli direktor Margarita Korol: Tunnen end hästi avatult ja olen valmis vastu võtma uusi olukordi, mis on ees tulemas. Samas on sees päris suur koolialguse ärevus, sest 1. september on mingis mõttes nagu Hiiumaa Vabakooli ettevalmistuste kulminatsioon, millele on eelnenud hästi intensiivne aeg. Alates veebruari keskpaigast kuni tänase päevani on iga päev olnud seotud mingi töö või tegemisega, et meie koolis saaks alata igapäevane koolielu.
Kas kooli käivitamine on andnud või võtnud energiat?
See on rohkem energiat võtnud – kui täiesti aus olla. See aeg on andnud palju vaimutoitu ja palju eneseleidmist, aga tempo on olnud väga suur. Kooli ei tehta nii ruttu, võin ma nüüd öelda. Miks? Sest see nõuab sedavõrd intensiivset panustamist, mis toimub millegi arvelt. Me kõik oleme teinud seda iseenda arvelt.
Millele juhatajana tugined?
Tuginen eeskätt kollektiivile. Meil on nii ägedad mitmekülgsed inimesed, et ma julgen öelda – kogu see kool seisab õpetajate ja lapsevanemate najal. See on tegelikult kogukond, mis kooli üles ehitab. Lisaks olen igast eelmisest töökohast midagi kaasa võtnud. Näiteks seda, kuidas üles ehitada kogukonda, õppisin Heateo sihtasutuses töötades. Juhtimisalased teadmised omandasin tänu osalemisele riigikantselei läbiviidud juhtide programmis. Sellele järgnesid erinevad ametid, mille ühisnimetajaks on olnud arendamine, strateegiline planeerimine, muudatuste juhtimine, kommunikatsioon ja koostöö.
Hiiumaal olen töötanud Hiiumaa muuseumis direktori asendajana, Hiiumaa ametikoolis arendusjuhina ning viimati Hiiu valla kultuuri ja vaba aja keskuse juhatajana. See on viinud kokku erinevate isiksustega ning andnud väärtuslikku koostöökogemust. Lõpetasin 2017. aastal Tallinna Ülikooli andragoogika eriala, mis avardas minu arusaama ja teadmisi haridusest ning oli algeks alternatiivhariduse uurimisel. Kuidagi on mul elus õnnestunud saada kogemust erinevatest sektoritest – olen töötanud kolmandas, era- ja avalikus sektoris. See aitab mul näha, mis on nende võimalused ning saan neid oma praeguses töös kombineerida. On ju erakool ühelt poolt mittetulunduslik organisatsioon, milles kasumi saamine pole eesmärgiks. Teiselt poolt on tegu ärilise ettevõtmisega, kuna peame teenima raha tegutsemiseks ja edasiarenemiseks. Kolmas pool on see, et õpe meie koolis toimub riikliku õppekava järgi ja me saame riiklikku toetust, samuti toetab meid omavalitsus.
Kes on eeskujud pedagoogide seas?
Mul on kaks eeskuju. Üks on minu ema, Kärdla põhikooli vene keele õpetaja Svetlana Orav. Koolijuhtimise osas hindan väga Aivar Hallerit, kes on Eesti lapsevanemate liidu juht. Tal on pikk kogemus waldorfkoolide avamisega ja temalt on kogu aeg midagi õppida nii juhina kui ka isikliku arengu kohapealt. Ta on olnud ja on ka edaspidi minu üks toetuspunktidest.
Oled kaheaastase Lukase ema, mis paneb sind eelistama alternatiivset haridusteed?
Sellel on mitu põhjendust. Esiteks, ma olen teadlik lapsevanem ja seetõttu tekkivad mul valikuvõimalused. Kui ma ei teaks haridusest midagi, siis ma ei mõtlekski erinevatele variantidele ja mu laps läheks kõige lähemal asuvasse haridusasutusse. Teine, perekondlik põhjendus on ka: mu ema on olnud waldorfkooli õpetaja ja minu õde käis waldorfkoolis.
Kui mul sündis laps, oli loomulik, et hakkasin vaatama samas suunas ja otsisin lisamaterjali selle kohta, mis oli perega kaasa tulnud ja millest ma olin ise huvitatud. Minu jaoks oli alternatiivhariduse kooli loomise valik selge ja konkreetne, mitte lihtsalt sellepärast, et midagi toredat teha. Kärdlas on meil lasteaed viie minuti kaugusel ja mul oli Kärdlas ka kindel töökoht. Kõpus töötades ma sõidan Kärdlast 42 kilomeetrit. Töötasu osas ma kaotasin. Iga kuu maksame lasteaiakoha eest 275 eurot. Ja ikkagi – tean, miks ma seda teen. Teen seda oma lapse heaks. Kui ma ise olen selles nii-öelda maailmas sees, siis mul ei ole kordagi tekkinud kahtlust, kas see on õige tee. Kõige kohta, mida siin teeme ja õpime, ütleb sisetunne, et see on hea koht meie lapsele.
Mida laps saab waldorflasteaiast ega saa tavalasteaiast?
Ma ei tea seda, mida ta ei saa tavalasteaiast, aga tean seda, et meie lasteaiast saab ta kindla baasi, millega kooli minna. Ta saab endast teadlikuks – see ongi oluline. Ta on enesekindel, kui ta läheb esimesse klassi. Tean ka seda, et teda on igakülgselt toetatud ja järgitud on põhimõtteid, mis mulle lapsevanemana sobivad. Erinevaid pedagoogikaid ma hea meelega ei võrdleks, sest ei saa öelda, mis on parem või kehvem. See on samamoodi, kui hakkaks võrdlema, mis on parem, kas kala, liha või kana – igal on oma maitse.
Waldorfpedagoogikas pigem vaadatakse, millised on erinevused ja võrdlemine toimub n-ö horisontaalselt, mitte vertikaalselt. Võrdlemine on, aga konkurentsi pole. Välja selgitatakse mitte parem või halvem, vaid iseloomulikud omadused, näiteks – kas värv on heledam või tumedam, maitse soolasem või magusam, laps jutukam või vaiksem. See on läbiv põhimõte, mida järgitakse lasteaiast lõpuklassideni. Toon näite andekate laste kohta. Tavakoolides saadetakse neid olümpiaadidele, waldorfkoolis on rõhk ainesse süvenemisel ja ande avanemisel, mitte niivõrd konkureerimisel ega esimeste ja viimaste väljaselgitamisel.
Andekus avaldub väga erineval moel, ka valdkondades, mis pole võrdselt ühiskonnas väärtustatud. Kõigist lastest ei pea tingimata saama ärimehed või startupperid, nagu praegu trend on. Waldorfpedagoogikas on iga lapse ande ülesleidmine, hoidmine ja kasvatamine üheks kesksetest taotlustest. Teeme vanematele waldorfpedagoogika-teemalisi koolitusi, mis toimuvad igal koolivaheajal. Sissejuhatus on tehtud, edaspidi käsitleme lapse kasvamist beebi- ja väikelapseeas ja koolilaste puhul. Võtame vaatluse alla, millele lapse kasvamise eri etappidel rõhku panna, kuidas vanem saab toetada oma last. Kindlasti on üheks teemaks andekad lapsed.
Küsis KATI KUKK
