Brändö võlus mind jalamaid ära. Muidugi, rangelt võttes ta ju ei erine teab mis palju kõigist teistest siinseist Saaristomere põhjaosa saartest.
Aga olgu – juhuse tahtel olin just siia saarele sattunud ja nüüd kavatsesin paariks päevaks paigale jääda.
Peale poeskäiku kõndisin tagasi Brändö lõunaossa, et ennist autoaknast vilksamisi nähtud vaadetega lähemat tutvust teha. Hämmastas väline sarnasus meie Sarve lookaasikutega. Just niisamasugused kõverikud kased karmil maal. Kuid siinne erines põhimõtteliselt: ei mingit lubjakivi, sootuks graniit, tükati paljastuvate mäekuplitena üles kummumas.
Brändö lõunaosas koosnevad lainetavad kaljukühmud tumedast aluselisest amfiboliidist. Tõsi, aluseline ei tähenda siin lubja olemasolu, mistap kivipaljakute sekka valdas hapulembene kukemarja-sinika-kanarbiku kooslus. Puudest kaski ja rässakaid sangleppi, põõsaist kadakaid. Veidi punaviljades harilikku pihla ja soome pihlakat kah.
Kuid telgikoha leidmine osutus täiesti lootusetuks ettevõtmiseks. Olnuks kui kusagil kaljumägedes, kus kõikjal kõva ja viltune kivipind või siis põõsapadrik ning kus nõlva all platsi nagu olekski, siis seal lirtsus nõrgvetest märg samblavaip. Need kaljud ei ima ju üldse vihmavett ja kõik see libiseb lihtsalt nõlvu pidi allapoole.
Nõnda kõmpisin peagu tagasi asulasse. Viimaks näkkas. Teeservas haljendas kastikuaas – pinnas sisaldab siin liiva. Lõikusin maa niiskuse eraldamiseks paksult kastikurohtu telgi alla. Telk üles ja nüüd võis lõpuks muretult õhtut nautima hakata. No tõesti, kui kaunid näevad välja siinsed loodusvaated! Seal küngastiku harjal haljendas sanglepamets. Kuidagi vahemereline pilt. Ja teisal, siin, kuhu istusin sööma ja õhtunapsu võtma, tekkisid seosed Muhu Üügu panga või Visby Galgbergetiga. Muidugi üdini valed olid kõik need võrdlused. Ei ole siin paasi, ikka vaid hapu gneissgraniit. Näe, samblike vahelt roosatas selle pindu siin ja seal.
Üks ilus korbatüveline laiutas end siin. Allpool nõlval oli sangleppi ja majahoovis terve saaresalu. Harilik saar jõuab siin oma levila põhjapiirile ja annab Ahvenamaa saartele muust Soomest sootuks erineva hõngu.
Taamal all sinas skääre täis sisemeri, suletud maaribadesse kui suur järv. Ometi ei tekkinud järve tunnet.
Jah, ilus oli siin. Ehkki juba kippusin sekka ka vigu otsima. Põõsarinne on siin lubjapuuduse tõttu õige liigivaene. Ei magesõstart, lodjapuud, isegi mitte pakspuud. Peamiselt vaid kadakad, kuid sekka siiski ka suuri viljades kibuvitsu. Ja soome pihlakas kasvas samas ka.
Päike loojus. Sulglehised saarepuud seal ehapunas vee taustal olid nii head kodused vaadata. Lähedal teeveeres õitses veel hobumadaraid. Huvitaval kombel leidus siin võsas ja talu juures munakatest laotud kiviaeda.
See 12. mihklikuu päeva õhtu üritas veel suve muljet luua. Sääski trügis inisema. Ja rohutirts pistis siristama.
Mandri-Soomest saabus praam, sest maanteel elavnes kui paisu tagant autoliiklus.
Üritasin soome pihlakast sääsevastast vihta murda. Seejuures panin tähele, kui erinev võib lehestik ühe puu piires olla. Osad lehed peagu terved kui pooppuul, sekka mõned aga alt lõhenenud liitlehisteks. Tõesti hübriidne liik, kes pole veel endas lõplikule segusele jõudnud!
Kell 7.55 hiivas oranž kuuketas end kidurkaskede ladvust üles.
