Avo Tamme Aga mis siin Hiiumaa muusikaga pistmist on? Karusid ju Hiimaal pole. Mett ja lõhetki vähe. Selles asi ongi. Kui millegagi on kitsas, siis midagi muud on jälle rohkem ja see muu võib olla paremgi. Mulle meeldib peale mee ja lõhe veel mitu asja. Üks nendest on muusika. Seda on mõnus kuulata ja mängida. No laulda ka. Sedagi nimetatakse vahel muusikaks.
Kärdlas valitseb praegu Li dünstia, LIIK-LIGE-LIIT. Kõpus on muusikaohjad muidugi Erkki-Sven Tüüri käes. Käinas on suveti suurim muusikasõnum Hiiu Folk, Astrid Nõlvaku käe all. Emmastes, samuti suviti, Sõru Jazz, aga Emmaste puhkpillis on tunda Valgu dünastiat. Kas ongi kõik? No koorilaulu on ikka ka kuulda ja Kärdlas muusikakool ja Käinas Kaunite Kunstide kool ning Kõrgessaarde ja Kõpu tuletorni juurde kutsutakse suviti samuti häid muusikuid esinema.
Aga noori pealetulevaid tegijaid Hiiumaalt? On neidki. 21. oktoobril sattusin Tallinnas märkama üritust, mille patrooniks on hiidlane Erkki-Sven Tüür. See oli konkursi ROUNDTABLE finaal Mustapeade Maja suures Valges saalis. Kavalehelt lugesin, et esinejate hulgas on koguni kaks hiidlast. Võistlus käis kõigis žanrites üheskoos, vanuse-, rassi-, hariduse-, keelepiiranguta ning ainsa esikoha pärast, mis kujuta endast stipendiumit üheks aastaks. Olgu siinkohal ära toodud siis ürituse täielik nimetus: “G. Otsa nim muusikakooli õpilaste 20. juubeli konkurss-kontsert”’ RT-5 Tallinn Nord stipendiumile.
Esinemiskoosseise oli kokku kolmteist. Nendest sooloesinejaid kolm. Oma muusikat esitas vaid üks. Mõni esitas koguni kolm pala, enamus piirdus ühega. Kontsert oli pikk, kaheosaline ja väga huvitav. Sai kuulda üsnagi erinevat muusikat, ooperiaariatest jazzimprovisatsioonideni.
Peale kõigi kuulamist, näis mulle, et võiduvõimalusi oli neljal. Ühel kauni kõlaga vioolamängijannal Merikesel, kes juba välismaalgi silma paistnud; teiseks väga virtuoossel flöödimängijal Nils-Kristjanil, kes Bizet Carmeni muusikat esitas; kolmandana Hiiumaa poisil Tambetil, kes imeliselt võimsa ja ilusa häälega klassikalist laulumaneeri esitas ja kellel juba Estonia teatriga tihedad sidemed; neljandana teine Hiiumaa poiss Velle, kes ainsana mängis oma lugu, mida ma mingisse žanrisse või stiili paigutada ei oska. Ta tegi seda naturaalsel klassikalisel kitarril.
Žürii otsus oli, võitjaks kuulutada Velle.
Oma õnnistuse saatis kohale ka Mentor Erkki-Sven Tüür, mille luges ette Otsakooli juht Aarne Saluveer. Kogu õhtu lõpetuseks esitas Velle oma loo kõigi rõõmuks veelkordselt.
Hiiumaa muusika praeguse seisu kohta veel üks huvitav tähelepanek. Praegu õpib Otsakoolis vähemalt neli Hiiumaal sündinud ja kasvanud poisslast, kõik Emmaste vallast! Nendest kolme sünnikodud mahuvad u kahekilomeetrise raadiusega ringi sisse, mis asub Nurste kandis, ehk Agapeotsal. Kahest oli juba juttu. Kolmas Hiiumaal sündinu on Aigor Harju külast, trompetist, kellel muusikaakadeemia parajasti lõpetamisel, kuid otsustas ennast Otsakoolis täiendavalt harida, tuntud ansamblist Odd Hugo. Neljas on Arty Kitsa külast, kes on viiuldaja.
Niisugune seis praeguses Hiiumaa muusikas ei tundu sugugi viletsana, eriti Emmaste vallast vaadatuna, kuigi mu naabrinaine arvab, et ega see pillimehe amet pole ikka asi, sellega ei teeni ju midagi.
Kindlasti on Hiiumaalt sirgunud noori muusikuid veel, kellest minul pole aimugi ja tean minagi veel mõnda nime, nagu kitarrimees Martin, kellel Tartu kool seljataga ja Kärdla poiss Joonas, kellel Stockholmis saxofonistina kõrgkool lõpetamisel etc.
Muusika on Hiiumaa üks perspektiive. Muusika vajab sündimiseks vaikust ja siin seda veel veidi on.
Niisugune on see pilt erakuna metsas elava rauga silmade läbi.
Avo Tamme
Avaldatud muutmata kujul.
