Peagi pärast seda kui Venemaa Ukrainale täiemahuliselt kallale tungis, tekkis minu sõpruskonda inimesi, kes viisid Ukrainasse autosid. Enamasti kastiga maastureid, mida ukrainlased sõjategevuse toetuseks vajasid. Ma märkasin nende abistajate puhul ühte joont – nad olid nagu elavamad ja energilisemad kui varem. 

Ühel konverentsil Riias istus kaks tükki neist minuga samas lauas, nad olid ennast kurssi viinud sellega, mida täpselt ette võtta, milliseid autosid on tarvis, kuidas neid peab ümber ehitama. Neist õhkus eesmärgipärasust. Nad tundsid, et nad on vajalikud ning nende elul on mõte.