Küllap on paljude Hiiumaa sõpradega natuke samamoodi. Kõigepealt tuleb peale vaim, nimetame ta siis Hiiuks. Hiid võib peale tulla juba nädalaid enne reisi ennast. Igatsus muudkui küpseb, sellest saab meeldiv painaja ja painajast lõpuks sõbralik tont, kelle kingad astusid saarele juba aegu enne päristulijat. Lõpuks ei mäleta ta mitte, millal täpselt tundis tondi keha (Maa) tema kingi ja kas need kontsajäljed tabasid esimesena Heltermaa kaid või Käina poe esist. See ei ole oluline. Vaim on ammugi kohal, kui keha alles rooli keerab. Vaim tõstis pilgu puulatvadele ja korraldas vaimusilmas vaase või taldrikuid aegu enne, kui keha suurelt teelt maha pööras.
Olen meie saart õppinud armastama nõnda, et võin end temaga koos tunda mis tahes hetkel. Niisamuti nagu usklik inimene võib tunda igal sammul jumala puudutust või kaks armastavat inimest teineteise tuge, olenemata sellest, kuhu saatus nende kehad parasjagu lähetanud on.
Kultuuriga on natuke samamoodi. Minu hea tuttav ei pea vahel paljuks istuda tunde arvuti ees ja imetleda ekraanilt maailma võluvamaid kunstiteoseid. Ta on teaduskraadilt doktor, oskab töid vaadata ja neist päriselt rõõmu tunda. Tark mees ei pea selleks kodust väljagi astuma, et kultuurist joobuda. Katarsist otsides ei tule tal esimesena pähe ihaldada lennupileteid, lõputuid järjekordi lõõskava päikese all ja higistest turistidest pungil hapnikuvaest näituseruumi. Ka repro suudab kunstniku mõtet ja geeniust edasi anda, isegi ekraanilt. Vist on ütlematagi selge, et oluline pole ka see, mis mu tuttaval endal töid imetledes parasjagu seljas on või kas õues on kevad või talv. Sellisele visandile kipuvad vastanduma miljonid, kes sõidavad Pariisi rohkem selleks, et pildistada end Louvre´i kõrval (rohkem küll ees), et seeläbi kellegi silmis end huvitavamaks teha, kuid kes ei mõista endiselt, kuidas võib tegelikult maitseda David või Delacroix. See-eest teavad nad hästi, kui palju haiget võib teha tool kontserdisaalis, kui muusika ei puuduta, ei kõneta, ei tõsta.
Veelgi lihtsamalt. Kui vanemad meid südamest külla ootavad ja meiegi igatseme neid, ei küsi me esimese asjana menüü kohta. Kui kõht on tõesti tühi, tahame esimese asjana kõhu täis süüa ja vähem netis toidupilte jagada. Kui keha vajab turgutust, vajame rohkem ketse ega oota spordihoone valmimist. Kui tahame alustada tutvumist Wagneriga, ei ole mõistlik kohe tormata Bayreuthi, piisab täiesti internetist või heliplaadist Lohengrini avamänguga. Armastame ajalugu? No ei pea korraldama totrat stiilipidu. Ei jaksa ega oska enam raamatuid lugeda, oleme võõrdumas? Tõsine probleem. Aga mitte lahendamatu. Tänapäev on leiutanud isegi prillid, millega saab ringi uidata ammu kadunud Pätsi Oru lossis või jalutada mööda kolmekümnendate aastate Tallinna vanalinna. Jah, pilt on kohmakas, ei ole päris. Kui aga inimese uudishimu juhtis Vaim, võtab ta prillid eest naeratusega. Sest Vaim annab andeks kõik kõrvalise, täidab ise kõik vuugid ja plaasterdab puudujäägid.
*
Olen kuulnud arutatavat kirglikult Kärdla uue kultuurikeskuse teemal. Paremad ruumid, rohkem funktsioone, õige niiskustase. Raske vastu vaielda. Muidugi vajab vaim kuube, pole kahtlust. Juhan Liivi kuueke Rahvusooperis tähistab ülimat ohvrimeelsust teatrihoone saamisloos.
Aga eeskätt vajab kuub kandjat. Keha peab saama Vaimuks, Juku Juhaniks ja Juhan Liiviks.
Kallis väike Hiiumaa. Mul on midagi südamel. Loen murelikult sõnumeid muusikahariduse kängumisest saarel. See on esiküljeteema! Meil on raha vähe, nagu põlegi õige teist ja aegu arvestades on seda homme veel vähem kui täna. Aga hea uudis on see, et me räägime üksnes rahast, teine hea uudis on, et raha võib väga edukalt teenida vaimu veelgi tõhusamalt. Võtkem end kätte ja jagagem enne uute templite kavandamist rohkem tähelepanu noorte hiidlaste hingedele, keda kaunite kunstide poole nügida. Räägin noortest, kes armastaksid kunsti ja muusikat ehk kõneleksid neid keeli, mis võiksid plaasterdada üha imelikumat maailma ja anda sellele parema sisu kui on see, mida täna oleme sunnitud märkama üha suurema õuduse ja vastikusega.
Vaime saab suunata ainult Vaimudega, kes nõuavad meilt tegelikult üsna vähe. Peaksime neile kinkima vaid oma täieliku usalduse (vaimu) ja hoolitsema nende muretu argipäeva (keha) eest, et sirguda saaksid need uued vaimud, kelle suurust tunnetame veel enne, kui nad ise lõpuks päriselt kohal on ja meid tänuks kõrgemale tõstavad.
Vastasel juhul märkame ühel päeval, et ehitasime templi asemel kogemata mausoleumi ja uued lihtsavõitu ilmakodanikud ei mõista selle treppidel teha muud kui rulatada.
ja