Edela-Eestis laiuv Saarde kihelkond võib esimese hooga tunduda üks vaesevõitu kant. Muinaslinnuste kaarti vaadates torkab ta silma samasuguse valge laiguna kui Hiiumaa.
Ka taimestiku liigirikkus näib pigem tagasihoidlik, näiteks õige napilt leidub siin erinevaid käpalisi.
See-eest jagub siia veel aga üksikuid metsalaamu, keset väga intensiivistunud raiet. Eks metsiste mängupaigad tule ju ikkagi puutumatuna hoida. Las jääda mõnigi metsise mets…
Siis aga on veel ka Allikukivi koopad, Kilingi-Nõmmest idakaares, vana Tallinn-Pärnu-Riia postimaantee ääres. Oma kolmekümne kolme meetrise ulatusega on tegu Eesti pikkuselt teise koopaga.
Üldse on see paik mitmekesine. Koobas asub Kärsamäe sees, millel tehti varem jaanituld ja peeti muidu pidusid. Mäe jalamilt voolab välja allikas, millel sajandi eest,
kalevivabriku ajal, kerkis uhke sammastega paviljon. Tegu võib olla muistse terviseallikaga. Lisaks teelistele said siit vett muuseas Kilingi apteek ja oru vastasküljel asunud limonaadivabrik.
Sel maipäeval jõudsin kohaliku elaniku seletuste saatel sinna kohale. Koopasse pääseb ukse kaudu. Algul tundsin teatud tõrget – näh, roni nüüd kuskile pimedasse-niiskesse keldriurkasse! Kuid õige pea võlus see maa-alune mu ära. Uksest langevas valguses joonistus välja urkesopiline punasest Aruküla lademe liivakivist eeskamber. Vahi milline kodukootud Jordaania Petra kaljulinn siin meil olemas!
Vasakul tuli suur peasaal. Too võis olla kunagi nii umbes viie meetri kõrgune, laeks paari meetri paksune savi ja lubjase aleuroliidi kiht. 1961. aastal avastati see koobas nõnda, et pinnast kaevanud ekskavaator murdis kogemata läbi lae. Lagi kaeti hiljem betoonplaatidega, alates 1996. aastast on kaitseks peal betoonkuppel. Küll tehislik, aga täitsa isegi sobib sinna, kaitstes ühtlasi koobast edasise varisemise eest. Üllatavalt pehme-pude oli näpuga katsudes siinne põimjaskihiline liivakivi, tükati lihtsalt kui liiv. Mõnes kohas paistis punases seinas valgeid laike. Kaljusse kadus mustendavaid lõhesid. Korralik taskulamp kulunuks siin ära, pidime paraku mobiili “seasilmaga” läbi ajama.
Peasaali põrandal vuliseb tilluke allikaoja, mis suundub läbi käigu järgmisse, väiksemasse saali, et lõpuks oruveerul väljuda. Tjah, sellesse Eestis ainulaadselt sopilisse koopasse peaks kunagi tagasi minema, siis juba võimsa taskulambiga.
Väljas mäel kaesime
langatuslehtrit, millel sügavust viie meetri jagu. Võib arvata, et see mägi peidab endas veel mitu teistki koobast?
Kärsamäge katab kuuse-lehtpuu segamets, kus jänesekapsastele lisaks puhkesid parajasti õide esimesed mets-tähtheinad. Ka maajalg oma siniste huulõitega. See Eestis nii tavaline taim on Hiiumaal miskipärast vähe levinud ja nõnda mõjus ta mulle siin kui täitsa võõras eksootiline lilleke. Üldse pole aga Hiiumaal talihaljaid koldnõgeseid, kes siin maapinnal laiutasid. Ja pole meil ka lepiklilli – näed, seal all allikaoja nätskel pervel neid õilmitses. Naabruses toekad hallid lepad, kellest ühe pikirõmelise koore ja pahkadega tüve läbimõõt küündis suisa pooleteise jalani. Tähelepanuväärne saavutus selle lühiealise võsapuu kohta! Meenutas juba pigem valgepööki.
Samas oruveerus tulvas allikana välja too koopas nähtud ojake. Ava on pooleldi pinnast täis kuhjatud. Miks? Küllap seepärast, et agaramad sealtkaudu sisse ei hakkaks trügima.
